.

 
 
 
 

BNS-i intervjuu Vene välispoliitikaeksperdi Andrei Kortunoviga

TALLINN, 3. mai, BNS - BNS-i ajakirjaniku Erik Eenlo intervjuu Vene Rahvusvaheliste suhete nõukogu esimehe Andrei Kortunoviga.

USA ametnikud on öelnud, et alustavad Venemaaga karmi ja otsekohest dialoogi. Nad on öelnud ka, et kuna kahe riigi suhted on madalaimas punktis pärast külma sõja lõppu, on võimalik vaid nende paranemine. Kuhu võiks see dialoog viia ja kas Venemaal on isu järeleandmisteks enne järgmisel kevadel peetavaid presidendivalimisi?

Ma ei arva, et Kremlil on isu teha uuele USA valitsusele järeleandmisi, aga on olemas ilmne soov püüda parandada rängalt kahjustada saanud suhteid. Vähim, mida Moskva loodab saavutada, on hetkel kas katkestatud või blokeeritud sidekanalite taastamine Washingtoniga.

USA välisministri Rex Tillersoni hiljutise Venemaa-reisi üks suuremaid kordaminekuid oli otsus moodustada kahepoolne töörühm, mis viiks läbi USA-Vene ühiste, kattuvate ja lahknevate huvide põhjaliku hindamise. Loodan, et presidentide eelseisev kohtumine võimaldab meil pöörata uue lehekülje ja alustada negatiivsest inertsist hoolimata USA-Vene suhetes uut peatükki.

Sisu koha pealt tooksin välja kolm pakilist ülesannet, mille kallal me peame koos töötama. Esmalt tuleb säilitada strateegiline relvastuskontrollirežiim, nimelt pikendada START-lepingut ja tagada INF-lepingu elluviimise jätkumine.

Teiseks tuleb teha koostööd ohtlike regionaalprobleemide kallal, nagu Afganistan, Põhja-Korea, Liibüa ja loodetavasti ka Süüria.

Kolmandaks tuleb uurida võimalusi koostööks võitluses rahvusvahelise terrorismi vastu globaalses mastaabis. Kõik kolm ülesannet nõuavad mõlemalt poolelt arvestatavaid poliitilisi investeeringuid, millest me ei saa iseenesestmõistetavaks pidada ühtegi.

Venemaa eelseisev suurõppus Zapad-2017 valmistab Balti riikidele ja NATO-le muret. Kas Venemaa huvi on teie hinnangul näidata, et õppus on läbipaistev ja kaitsva iseloomuga, või kujuneb see jõudemonstratsiooniks eesmärgiga hirmutada NATO idapoolseid liikmesriike?

Te peaksite meeles pidama, et Venemaa – isegi Vene juhtkond – ei ole monoliitne. Moskvas on mängus erinevad võistlevad institutsionaalsed huvid, isiklikud ambitsioonid ja poliitilised püüdlused. Välisministeeriumil ei saa olla samasugused prioriteedid kui kaitseministeeriumil.

Ma kaldun uskuma, et kõrgeim juhtkond tahaks de-eskaleerida pingeid Venemaa ja lääne vahel, ent nad on teise poole kavatsuste suhtes skeptilised. Palju sõltub meie ühisest võimest – või võimetusest – anda uus hoog NATO-Vene Nõukogule, kus Venemaa peab jagama NATO-ga informatsiooni Zapad-2017 ja teiste õppuste kohta.

Praegune olukord on väljakutse mitte üksnes Moskva, vaid ka Brüsseli jaoks. Ühest küljest vajab NATO tihedamat läbikäimist Venemaaga, et vähendada juhusliku kokkupõrke, tahtmatu eskalatsiooni jms riski. Teisest küljest ei taha NATO naasta Venemaaga tavapärase läbikäimise juurde. Sobivat tasakaalu kaitse, heidutuse ja dialoogi vahel leida on raske.

Kas te ootate president Vladimir Putinilt sel aastal läänega vastasseisu uuele tasemele viimist, et kindlustada tuleval kevadel enda tagasivalimine või pigem "ootame ja vaatame, mis juhtub" lähenemise kasutuselevõttu lootuses, et Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia valivad endale liidrid, kes on Kremlile rohkem meeltmööda, ja otsust valmistuda rahulikult tagasivalimiseks märtsis? Kumb lähenemine on tema jaoks kasulikum valijaskonna mobiliseerimiseks enne Vene presidendivalimisi?

Vladimir Putini toetusnumbrid on endiselt kõrged. Kremlis valitsevad meeleolud ei ole mulle teada, aga ma kahtlustan, et praegu tunneb ta kindlust enda tagasivalimise suhtes presidendivalimiste esimeses voorus järgmise aasta märtsis.

Muide, Vene avalikkus on hakanud väsima vastasseisust läänega. Arvamusküsitlused näitavad, et üle 70 protsendi venelastest tahaks näha paremaid suhteid läänenaabritega. Uus vastasseisu voor läänega on viimane asi, mida venelased tahaksid näha praegu, kui nad on üha rohkem mures riigi majanduse olukorra pärast.

Seda öelnuna pean taas märkima, et Kremlil pole tuju teha tõsiseid järeleandmisi. Üldine poliitiline olukord läänes on liiga muutlik ja ebaselge, et oodata Moskvalt uusi algatusi või ettepanekuid. Kui ma peaksin tegema panuseid, panustaksin "ootame ja vaatame, mis juhtub" lähenemise peale vähemalt järgmise aasta märtsini. Minu hinnangul on Venemaa poliitika lähitulevikus pigem reageeriv, oportunistlik ja riskidest hoiduv kui proaktiivne, strateegiline ja riskialdis.

Kas Kreml lubab Aleksei Navalnõil järgmisel aastal presidendiks kandideerida? Kui nii, siis kas Vene opositsioon on võimeline tema taha koonduma?

Ma ei ole ekspert Vene sisepoliitika alal ja mul puudub sellele küsimusele vastus. Ainus, mida saan Vene kodanikuna öelda, on, et korruptsiooniprobleem, mille Navalnõi tõstatas, on minu riigi tuleviku jaoks otsustava tähtsusega. Me lihtsalt ei saa edasi liikuda, kui me sellele lahendust ei leia. See on midagi, mis on võimeline ühendama demokraate ja rahvuslasi, kommuniste ja liberaale jne.

Lubage teile meenutada, et Boriss Jeltsini tõus algas 30 aastat tagasi siis, kui ta tõstatas Nõukogude nomenklatuuri privileegide küsimuse. Vene avalikkus on olnud alati väga tundlik selle suhtes, mida ta tajub ebaõiglasena.

Isegi kui Navalnõil keelatakse presidendivalimistel osalemine, ei ole tema päevakorda võimalik kergesti ignoreerida või kõrvale heita. Ma ütleks isegi, et see teema võib saada Vene poliitikas murrangu toojaks.

Süürias näib Venemaa koos Iraani ja Assadi režiimiga püüdlevat sõjalise võidu poole mässuliste vastu. Mis võiks olla Kremli lõppeesmärk? Kõrvaldada mõõdukad ülestõusnud, keskenduda seejärel äärmusrühmitusele Islamiirik (IS, ISIS) ja püüda saavutada kokkulepet Türgi ja kurdidega?

Venemaal on Süüria konfliktile kaks levinud vaatenurka. Esimest saame nimetada "karmi käe lähenemiseks". See toetub eeldusele, et see, mida me Süürias näeme, on legitiimselt valitud presidendi (Bashar al-Assadi - BNS) õiguspärane võitlus välismaalt toetatud radikaalsete islamistide (st. terroristide) vastu. Selles pildis ei jää ruumi mõõdukale opositsioonile ega poliitilisele lahendusele. Terroristidega läbi ei räägita; nad tuleb hävitada ja kõrvaldada.

Teist vaadet nimetaksin ma "mõõdukaks lähenemiseks". See eeldab, et Süürias käib kodusõda ja opositsioon Assadile on islamiäärmuslaste rühmitustest palju laiem. Enamgi veel, opositsioonil on sügavad siseriiklikud juured. Selle vaatenurga järgi on poliitiline kompromiss ainus viis probleemi lahendada.

Venemaa ametlik positsioon laveerib minu hinnangul nende kahe lähenemise vahel. Süüria juhtkond survestab Moskvat karmi käe lähenemise suunas. Nagu te võite arvata, kuulun mina "mõõdukate" leeri ja loodan Süüria probleemile lahenduse leidmisele Genfis, mitte lahinguväljal. Mõistagi pole Venemaa Süürias ainus toimija: palju sõltub Türgist, Iraanist, tähtsatest Pärsia lahe riikidest ja mõistagi Ühendriikidest ja Euroopa Liidust.

Patiseisule Ukrainas pole lõppu näha. Venemaa lootused sundida Ukrainale peale föderaalne riigikorraldus on luhtunud, sest USA uus valitsus on võtnud omaks oma eelkäija positsiooni. Missuguseid arenguid ootate tänavu Ukrainas?

Ma ei usu, et me teame täpselt, missuguseks kujuneb härra Trumpi poliitika Ukraina suhtes. USA uue valitsuse seni kõige tähtsam otsus sellel suunal on olnud kärpida drastiliselt abi Ukrainale. Mina loen Trumpi mõtlemisest välja, et ta peab Ukrainat ilmselt peamiselt Euroopa probleemiks ning eurooplased – Euroopa Liit ja Venemaa – peavad leidma viisi selle lahendamiseks. Selline hinnang võib mõistagi muutuda, ent USA valitsus pole praeguseks avaldanud mingit kavatsust osaleda Minski protsessis või üheski muus mitmepoolses formaadis.

Ma ei ole optimistlik võimalike edusammude suhtes Ukrainas sel aastal. Mulle tundub, et nii (Vene president Vladimir - BNS) Putin kui ka (Ukraina president Petro - BNS) Porošenko arvavad, et aeg töötab nende kasuks.

Moskvas eeldatakse, et majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide kuhjudes on Ukraina juhtkond sunnitud ilmutama suuremat paindlikkust või asendatakse liidritega, kes on Venemaa nõudmistele vastutulelikumad.

Kiievis loodetakse lääne surve säilimisele Putinile, et ta oleks sunnitud viimaks üle vaatama praegused poliitikad Ukraina suhtes. Minu hinnangul on mõlema näol tegemist enese petmisega.

Aeg töötab nii Venemaa kui Ukraina kahjuks. Mida kauem konflikt kestab, seda suuremat kahju tekitab see kõigile. Minu hinnangul on käes aeg Minski lepped üle vaadata ja neid korrigeerida, keskendudes sellele, mis on teostatav kohe ja lükates tagaplaanile poliitiliselt kõige tundlikumad ja vastuolulisemad teemad. Paraku on minu vaatenurk Moskvas praegu selgelt vähemuses.

Baltic News Service

Save as: 

27 Mar 2024

27 Mar 2024 10:58
Estonian Business 27 Mar 2024 10:58

26 Mar 2024

26 Mar 2024 08:58
Estonian News 26 Mar 2024 08:58
 
 
 
 
 

There are no news lines.