Tiit Paananeni intervjuu 02.05.2013

BNS-i ajakirjaniku Kristjan Pruuli intervjuu Skype Technologies OÜ juhatuse liikme Tiit Paananeniga 2. mail 2013. aastal

Aasta tagasi, kui sa said Skype Eesti juhiks, siis sa ütlesid, et Skype on väga agressiivse kasvu alguses. Kuidas see aasta on möödunud?

Täpselt nii ongi läinud, Skype on globaalses mõõtmes tohutult laienenud. Kui varasematel aastatel kasv oli meil 10–15 protsenti, siis praegu on globaalne kasv kiirenenud 25 protsendile, Eestiski üle 20 protsendi.

Skype'i aktiivsete kasutajate hulk on 320 miljonit ja aktiivsete all peetakse silmas kasutajaid, kes teevad kõnesid rohkem kui 100 minutit kuus. Skype moodustab 34 protsenti kogu rahvusvahelisest kõneturust; see tähendab, et 34 protsenti rahvusvahelistest häälkõnedest maailmas tehakse Skype abil.

Eelmisel aastal palkasime Eestis juurde 94 inimest, kellest umbes 20 protsenti olid välismaalased. Mis tähendab, et palkasime päris palju inimesi Eestist. Ettevõtte enda kasv kindlasti jätkub, võib-olla sel aastal niipalju uusi inimesi juurde ei võeta, aga kümneid inimesi me loodame kindlasti juurde palgata.

Kui palju töötajaid tuleb teie juurde mujalt Microsoftist?

Tallinnasse on tulnud päris mitmeid kesktaseme juhte ja huvi on olnud päris suur, Skype'i divisjoni kokku on tulnud ikka hulgaliselt inimesi. Mõned on läinud ka meilt edasi Microsofti. Selline liikumine on Microsofti sees väga normaalne, kirjutamata reegli kohaselt peaks inimene iga mõne aasta tagant liikuma mõnda teise meeskonda. See hoiab värskena, Microsofti sees on paljudel pikad karjäärid, sest seal on palju võimalusi liikuda ja uusi väljakutseid proovida.

Aga kui rääkida palkamisest, siis on meie fookus regionaalne, pilk laiem. On ülitähtis, et Eesti oleks koht, kuhu inimesed tahaksid tulla. Oleme palju rääkinud immigratsiooniseadusest ja õnneks on seal palju positiivseid muudatusi; näiteks uus välismaalaste seadus peaks bürokraatia poolt oluliselt lihtsustama.

Kas välismaalaste seaduse muudatus on piisav, kas see teeb bürokraatiat piisavalt palju lihtsamaks?

Vaatama peaks kaugemale, mitte ainult seda, et nüüd on seadus ja sellest piisab. Seadus kõrvaldab mõned takistused, aga ainult takistuste kõrvaldamisest ei piisa. Eelkõige peab tegelema Eesti kui elu- ja töökoha mainega, tõstma piirkonna üldist atraktiivsust. Ka peaks tegelema teenustega, sellega, kuidas ühel välismaalasel on üldse võimalik avalikke ja eraõiguslikke teenuseid tarbida. Tõsi, inimesele antakse Eesti ID-kaart ja kõik nagu töötaks, aga kui soovida seda mõnes keskkonnas kasutada, siis näiteks inglisekeelset tõlget ei ole.

Kellelgi on vaja minna erakorralise meditsiini osakonda ja selgitada teisel pool letti töötajale, et südame- või hingamispuudulikkusega on probleeme, aga töötaja teisel pool letti ei räägi inglise keelt, mis siis saab? Siis joostakse ringi mööda haiglat ja otsitakse üles üks inimene, kes inglise keelt räägiks.

Inimene tuleb siia tööle ja tal on kolm teismeeas last, kes peavad kooli minema. Inglisekeelses koolis maksab see praegu 16 000 eurot lapse kohta aastas. Arusaadav, et see ei ole vastuvõetav. Isegi eestlased, kes tulevad välismaalt tagasi, leiavad end tihti olukorras, kus neid nagu ei oleks vaja.

Teenustele üleüldiselt ja nende avatusele, teenuste keelelisele ja kultuurilisele toele on vaja tähelepanu pöörata. Meie ise närime oma bürokraatiast ja asjatust asjaajamisest läbi, aga välismaalasel on seda oluliselt raskem teha. Temal on täiesti konkreetsed küsimused, alates sellest, kuidas peab bussis pileti ostma inimene, kes ei ole Tallinna elanik.

Lisaks nendele argistele probleemidele jääb alati teine mure, kas inimene tunneb end siin hästi, kuidas temasse suhtutakse. Eestis on, kuidas nüüd öelda, avatuse koha pealt veel arenguruumi. Ka omavahel ja oma inimestesse suhtume teinekord halvasti. Kui tulla siia näiteks Suurbritanniast või Ühendriikidest, kus esimene suhtlustasand on ikkagi positiivne, siis on esimene kokkupuude väga karm.

Selliseid asju pelgalt seadustega ei muuda.

Loomulikult, absoluutselt ei saa seda seadustega muuta, vaja on aina rääkida ja rääkida. Aga varsti jõuab meile kohale, et ainuüksi oma üliõpilastega, kes tööellu lisanduvad, seda ühiskonda üleval ei pea, midagi peame radikaalselt ikkagi muutma.

Lähemad naabrid on seda teinud. Soome riik kuuldavasti ootab 2013. aastaks 30 000 välistöötajat. Rootsis viidi Eesti välismaalase seadusega sarnane muudatus läbi 2008. aastal ja see on hakanud tööle alles praegu – möödunud aastal läks sinna tööle 3200 kõrgelt palgatud IT-spetsialisti, kes tulid väljastpoolt Euroopa Liitu. Need on kõnekad numbrid, ja tegu ei ole Eestist väga palju suuremate riikidega, küll aga väga fokusseeritud poliitikaga, selles osas, mida nad soovivad saavutada.

Eesti ees on valik, kas me laseme endale midagi juhtuda või juhime ise selliseid protsessi ja valime, keda me siia tahame.

Oleme omalt poolt välja pakkunud mõned lahendused, mis võiks seda lihtsustada, näiteks võiks olla olemas välismaalaste agentuur, mis töötaks sisuliselt Eesti riigi personaalse kliendihaldurina välismaalaste jaoks mingi perioodi vältel.

Umbes nagu sisseelamise agentuur?

Just nimelt, sisseelamise tugi. Meie ettevõte ostaks hea meelega sellist teenust mõnelt asutuselt sisse – meil endil puudub võimalus palgata sellise profiiliga inimest, küll aga on see probleem olemas. Praegu kulub inimestel, kes peaksid tegelema muu tööga, sellele proportsionaalselt liiga palju aega.

Samamoodi oleksid teised ettevõtted sellest teenusest huvitatud, sest see annab kindluse, et saadud abi on parim, selle asemel, et paluda näiteks personalitöötajat, et ta mingit korteri üürilepingut peaks tõlkima.

Taolisel välismaalaste agentuuril oleks väärtuspakkumine erinevatele turgudele. Ühelt poolt Lääne-Venemaale, siis lõuna poole Balti riikidele, Kesk-Euroopale omad, Skandinaaviale omad väärtuspakkumised – mis on Eestis see, mis on päriselt lahe. Iga piirkonna jaoks on tegelikult head konkreetsed argumendid olemas, miks just tulla Eestisse.

Skype tahtis Eestis käesoleval aasta töötajate arvu kasvatada kümme protsenti , aga kui palju oleks terves sektoris IT-spetsialiste juurde vaja?

Ambitsioonid on tegelikult väga suured. Paari aasta tagune küsitlus ettevõtete seas ütles, et tuhat vaba töökohta oleks kohe olemas, pooleaastase või üheksakuulise etteteatamise korral oleks teine tuhat töökohta veel, ühesõnaga – sektoris on palkamishorisondi taga kaks tuhat töökohta kohe olemas.

Arvestades seda, et Eesti ülikoolide lõpetajate arv hakkab mõne aasta pärast kahanema, sest ülikooli läheb vähem inimesi, siis kuskil kolme kuni viie aasta pärast oleks vaja juba tuhandeid inimesi.

Sektor ise on seadnud eesmärgiks suurendada 2020. aastaks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) valdkonnas spetsialistide arvu kahekordseks. Praeguse 17 000 töötaja asemel oleks siis 34 000 inimest. Veel laiemalt on eesmärgiks 50 000 töökohta, mis oleksid IKT-sektoriga seotud. Nende all silmas peetakse silmas ka näiteks juriste, kes tegelevad intellektuaalse omandi või privaatsuse probleemidega; finantsiste, kes kirjutavad finantstarkvara spetsifikatsioone, ja nii edasi.

Selle tulemusel kasvaks IKT Eesti juhtivaks sektoriks. Kui praegu moodustab see pisut üle viie protsendi SKP-st, siis 2020. aastaks tõuseks kümnele protsendile – kümme protsenti SKP-st ongi Eesti puhul juhtiv sektor. Kõik töökohad sektoris oleksid aga kõrge lisandväärtuse ja tootlikkusega, Eesti tootlikkuse näitajad teatavasti ei ole väga kõrged, sest meil on suur teenindussektor, tootev sektor tegutseb palju koostega, lisandväärtus on väike. IKT on konkreetselt loov sektor, nii et lisandväärtus on väga kõrge.

Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit (ITL) valmistab ette oma IKT visiooni, ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tutvustas hiljuti oma Infoühiskond 2020 kontseptsiooni. ITL-i dokumendis soovitatakse kolme valdkonda kuhu panustada: haridus, tervishoid ja energeetika. Ja kõigis kolmes sektoris peab IKT tugevalt kaasa minema.

Võime vaadata IT sektorit sellise T-mudelina, kus ülemises harus on tegijad, kes toimetavad teiste sektorite jaoks, ja püstises harus tegutsetakse IT-teemaga sügavuti, selles on Skype või Zeroturnaround või uued start-up ’id, seal luuakse uut väärtust, mitte ei tegeleta ainult juurutamisega. Ka ülemises harus on Eestis päris häid projekte tehtud: energiasektoris, tervishoius, riigisüsteemides. Mõned on läinud paremini, mõned halvemini, aga lõppude lõpuks on meie e-elu ikkagi päris tore.

Praegu saavad mõlemad harud minna paksemaks, ülalt siis, kui ettevõtted hakkavad rohkem kasutama IT-lahendusi oma protsessides ja selle abil keerukamaid asju lahendama. IT-eelarved on Eesti tootmisettevõtetel ikka väga madalad, Skandinaavias on need kümnekordsed. Muidugi on seal ka palju legacy süsteeme, mille ülalhoidmine maksab. Aga tegelikult Põhjamaade ettevõtted investeerivad IT-sse palju.

Alumine haru kasvab selle arvel, et tulevad uued Skype’i-laadsed ettevõtted. Eks Eestis meil on praegu liiga palju projektimüüki ja liiga vähe tootearendust, aga eks vaikselt areneb see ka.

Tingimustes, kus 50 000 inimest ei ole kuskilt võtta ja kogu sektor peab võistlema olemasoleva tööjõu pärast, siis kui palju on Eestis üldse ruumi tehnoloogiapõhiste ettevõtete inkubeerimisele, kui neilgi võib õige pea tulla tööjõupuudus kätte?

Selles faasis ei ole nii oluline, start-up’i dünaamika on algusest peale teistlaadi, sinna inimesi kuulutusega ei palka. Kolmele-neljale asutajaliikmele viiendat ja kuuendat lisameest turult ei leia, tuleb võrgustikust otsida, aga võrgustik on rahvusvaheline ja antud ettevõtted ongi rahvusvahelised – nende ettevõtete kasvu ja organisatsiooni laienemise fookus on algusest peale rahvusvaheline, seepärast ei ole tööjõupuudus sellisel kujul takistuseks.

Kui inimesi ei ole, siis peab paratamatult laiendama arenduskeskuseid mujal, ka Skype'l on arenduskeskuseid Eestist väljas.

Arvutiinseneride hulk kasvab Skype'is kõikjal: Stockholmis, Prahas, Londonis, New Yorgis, Palo Altos, Redmondis. See kasvab kõikjal ja kiiresti. Kui kunagi asus kolmandik Skype'ist Eestis, siis praeguseks on sellest jäänud 20 protsenti. Kõikjal on kiiresti kasvanud, aga ka meie oleme kiiresti kasvanud.

Kuidas on Skype'i kasvamisele kasuks Microsofti-suuruses kontsernis osalemine, kui suurt sünergiat see annab?

Loomulikult on see väga oluline, sest internetikommunikatsiooni turul, kus Skype tegutseb, seal toimuvad kõik liikumised ja arengud väga kiiresti. Olla sellel maastikul iseseisev ettevõte suurte konglomeraatide seas on päris raske. Olla osa Microsoftist on seevastu parim asi, mis juhtuda sai. Mis on ettevõttes väärtuslikku, seda kasutatakse ka õigesti ära, ja muuski on palju kindlam tunne.

Kas on ka mingi vahe võrrelduna ajaga, mil Skype oli osa E-Bayst?

Raske on sellist võrdlust teha, sest käes on täiesti teine aeg. Viis aastat tagasi ei olnud veel nutitelefone, internetiühendus oli aeglasem, arvutid olid hoopis teised ja sülearvuteid oli palju vähem. Me isegi ei mäleta seda aega enam. Seepärast on võimatu võrrelda seda, mis oli siis tähtis, ja seda, mis on praegu. 

Kas Windows Live Messengerilt ametlik üleminek Skype'le on jätnud ka mingi jälje, kasutajate või kõnede osas näiteks?

See migratsioon või ühinemine toimub väga kontrollitud tingimustes, faasidena, lisaks olid paljud juba mõlema programmi kasutajad. Vist on ka mõjuanalüüsi jaoks veel vara, sest liitmine toimus nii äsja.

Kui suurt konkurentsi pakuvad Skype jaoks platvormipõhised lahendused, Apple'i Facetime ja iMessages või Google sarnased teenused?

Konkurents on loomulikult väga tihe, see on täiesti selge. Samas kui vaadata, mis on nende ettevõtete põhifookus, siis see ei ole see kommunikatsioon. Kui Apple müüb riistvara ja Google reklaami, siis Microsoft omakorda müüb tarkvara ja teenuseid ning seda väga laias spektris. Selles võrdluses on Microsoftiga kõige kindlam edasi minna. Missiooni mõttes kõige lähemal.

Messenger oli läänemaailmas ikka täiesti domineeriv. Kui keegi oleks mulle aastal 2005 öelnud, et Skype ühendatakse Messengeriga, siis ma poleks seda kindlasti uskunud. Oleks olnud hea unistus, aga praegu on saanud sellest reaalsus.

Skype'ile on praegu tähtis, et kommunikatsioon oleks universaalne, erinevate seadmete ja keskkondade poolt toetatud. Et kommunikatsioon jätkuks isegi siis, kui vahetatakse seadmeid või logitakse sisse kusagilt mujalt.

Teine oluline asi on see, et me oleme endiselt siin, Eestis, ettevõte peab ikkagi edasi kasvama ja sealjuures oleme väga hinnatud tööandja. Kui vaadata, kuhu tuleb edasi minna, siis puudutab see ikkagi ühiskonna avatust, meil ei ole antud sellist luksust, et saaksime jääda pelgalt ootama, pilk peab olema väljapoole suunatud.

Kujutame korraks ette, et aastal 2030 elab Eestis kolm miljonit inimest, kujutame nüüd ette, milline näeks välja Tallinn, kus nad elaksid, kuidas nad liikleksid siin ja Eestist välja. Milline peaks olema infrastruktuur. Mis piirkonnad peavad jääma kaitstuks, mis piirkonnad tuleb ümber ehitada. Kõik need on suured küsimused. Aga selline kasv on võimalik väga fokuseeritud töö tulemusena. Ääremaaks on kerge jääda, aga ääremaalt sind enam keegi välja ei aita.

Eestil on praegu see võimalus. Meil on väga hea IT-valdkonna kuvand. Väga hea fiskaaldistsipliini kuvand. Kogu start-up’i buum, kiire areng, suured rahvuslikud IT-programmid nagu Tiigrihüpe, Vaata Maailma. Skype pani oma õla alla IT Akadeemia initsiatiivile.

Ma olen enam kui veendunud, et probleeme tuleb tegemistega juurde, aga kõigi elu läheb tegelikult  paremaks. Alternatiiv on meile see, et siin on hulgaliselt rohkem inimesi, aga kõik need inimesed on tulnud siia mitte meie kutsel vaid meist hoolimata. Alternatiiv, kus me laseme endale asju juhtuda, ei vii samasse kohta, vaid tekitab hoopis rohkem probleeme.