Politoloog Andres Kasekampi intervjuu 02.11. 2010

BNS-i ajakirjaniku Toomas Toomsalu intervjuu Eesti välispoliitika instituudi direktori, Tartu ülikooli Balti poliitika korralise professori politoloog Andres Kasekampiga 2.11. 2010.

- Eesti naaberriikides, näiteks Soomes ja Lätis, on viimasel ajal märgatavalt tugevnenud poliitilised jõud, mida võiks liigitada paremäärmuslikeks või äärmusrahvuslikeks. Kas ka Eestis võiks lähiajal mõni sarnaste vaadetega liikumine muutuda sama tugevaks või märgatavaks?

Alustades Eestist, siis tuleb tõdeda, et sellised meeleolud või arvamused, mida võib pidada paremäärmuslikeks, on Eesti ühiskonnas küllalt laialt levinud. Ent see ei tähenda, nagu võiks ühelgi paremäärmuslikul erakonnal Eestis edu olla. Mina väidaksin, et sellist ohtu lähimal ajal kindlasti ei ole. On mitu tegurit, mis selle vastu räägib.

Esiteks, institutsionaalne raamistik ehk valmisseadus. Viieprotsendiline künnis ei ole soodne ühelegi uuele või väiksele erakonnale. Samuti nõue, et erakonda registreerimiseks peaks sel olema vähemalt 1000 liiget, on samuti kõrge barjäär uustulnukatele. Ja lõpuks, erakondade rahastamine ei soodusta uusi tulijaid. Eriti neid, kel meeles mõlguvad radikaalsed mõtted.

- Samas kui vaadata Indrek Tarandi tulemust europarlamendi valimistel, või Res Publica, roheliste, kuningriiklaste, jne tulemusi riigikogu valimistel, siis tundub, et Eesti valijatel on mingi kirglik tõmme süsteemiväliste üritajate poole.

Indrek Tarandi fenomen on võimalik europarlamendi valimistel, sest selles süsteemis on sõltumatul kandidaadil on võimalik läbi lüüa.

Omal ajal olid kõrged lootused Res Publical, siis olid kõrged lootused rohelistel. Paistab, et need mõlemad projektid [Res Publica ja rohelised] on tänaseks luhtunud. Miks siis arvata, et mingi uus poliitiline ettevõtmine või liikumine saaks sellega paremini hakkama? Teisiti öeldes – Res Publica ja rohelised on turu ära solkinud. Pärast neid on võimalus midagi sarnast korrata väiksem.

Teine tegur: Eesti poliitiline maastik on see kindlasti parempoolsem kui keskmine Euroopa Liidu liikmesriigil. Ehk siis enamus Eesti erakondadest, isegi sotsiaaldemokraadid, on ideoloogilises plaanis rohkem paremal nende sõsarerakonnad Euroopas. Eesti poliitiline maastik on kogu aeg olnud kallutatud tsentrist paremale.

See omakorda tähendab, et paremäärmusliku erakonna tarvis on vähem vajadust. Kuna parempoolsed on Eestis pikemat aega võimul olnud ja peavoolu erakonnad on küllalti rahvuslik-konservatiivsed, siis inimestel, kes on äärmuslikumalt meelestatud, on võimalik oma koht leida [olemasolevas süsteemis], kui nad tahavad poliitiliselt organiseeruda.

Eestis on aastaid eksisteerinud paremäärmuslik erakond Iseseisvuspartei. Neil on olnud valimistel väga nigelad tulemused. Need [Iseseisvuspartei valimistulemused] ei vääri isegi äramärkimist, sest need on sedavõrd kehvad.

[Paremäärmuslaste ebaedu Eestis] üks põhjus seisneb selles, et neis Euroopa riikides, kus paremäärmuslased on olnud edukad, on üheks oluliseks teguriks alati karismaatilise liidri olemasolu. Liider ei pea olema mitte ainult karismaatiline, vaid ka tõsiseltvõetav, et valijal oleks, kellele oma häält anda. Selline liider on Eesti võimalikel paremäärmuslastel alati puudunud ning praegu pole ka kedagi sellist silmapiiril näha.

Neil on ka organisatoorsed probleemid. Paremäärmuslased kipuvad igal pool sarnased olema. Poliitika on lõppude lõpuks ikkagi kompromisside kunst, kuid üle Euroopa on näha, kuidas paremäärmuslaste või marurahvuslaste liidriteks pürgijad lähevad tihtipeale tülli oma konkurentide või rivaalidega. Nad jagavad küll laias laastus sama maailmavaadet, aga tülid tekivad isikliku ego põhjal või hakkab üks tiib arvama, et nende arusaam on see üks ja õige ning teised on kas pehmeks muutunud või ennast maha müünud. Sellist organisatsiooni on väga raske juhtida ja koos hoida, mis toob jällegikaasa selle, et paremäärmuslased ei ole suutelised ennast suure poliitika maastikul ennast eduka erakonnana sisse seada.

- Viimane ja üks vähestest kordadest, kus Eestis paremäärmuslased avalikkuse tähelepanu pälvisid oli seoses Pronkssõduriga. Kui aga monument eemaldatud sai, kadusid ka paremäärmuslased pildilt. Neil ei olnud peale monumendi eemaldamise mingit programmi välja pakkuda. See peaks samuti näitama nende organisatsioonilist nõrkust?

Pronkssõduri puhul oli tegemist üksikikute initsiatiiviga, nagu Jüri Böhm ja teised. Selle taga ei olnud organisatsioon kui selline. 2006. aastal tekkis küll Eesti Rahvuslik Liikumine, mis võttis suuna inimeste koondamiseks enda ümber, eesmärgiga tulevikus partei moodustada, aga selleni nad ei jõudnud.

See toob meid tagasi tõdemuseni, et Eesti peavoolu erakonnad on parempoolsed. Näiteks Reformierakond suutis enne 2007. aastat meelitada venekeelseid valijaid. Seda küll jõukamate ja ettevõtlikemate inimeste seast, aga siiski. Alates 2007. aastast hakkas Reformierakond muutuma rahvuslik-konservatiivsemaks ning seda maailmavaadet jagavad inimesed koondusid nende taha. Ka IRL on alati olnud rahvuslik-konservatiivne. See nišš on meil täidetud

Tooksin esile veel ühe teguri. Lääne-Euroopas on paremäärmusluse esilekerkimise üks põhjusi vastandumine uusimmigrantidele.

Viimase 20 aasta jooksul on Eestisse sisse rännanud väga vähe inimesi, sest meil kehtib üks rangeimaid immigratsioonipoliitikaid terves Euroopa Liidus. Loomulikult on meil suur probleem vene rahvusest inimeste või venekeelse kogukonna lõimumisega. Aga selle teemaga on traditsioonilised erakonnad, nagu IRL näiteks, juba ammu tegelenud. Selle jaoks ei ole vaja mingit uut äärmust tekitada.

Lääne-Euroopas ei vastanda paremäärmuslased sisserändajatele end mitte ainult kõige nähtavama tunnuse – nahavärvi -põhjal. Nad on meelestatud ka kõigi väljastpoolt tulnute vastu, kuna nende meelest võtab väljastpoolt tulnud odav tööjõud nende töökohad ära. See tähendab, et nad on meelestatud ka idaeurooplaste ja sealhulgas ka eestlaste vastu. See temaatika on meil täiesti olematu., sest Eestist lähevad inimesed ära, tekitades probleemi sealpool.

- Läti kohta ei saa väita, et äärmusrahvuslased on marginaalsed. Äärmusrahvuslased on parlamendi esindatud ja nad oleksid peaaegu ka võimuliitu pääsenud.

Kõik Läti Eest! pääses parlamenti valimisliidus koos erakonna Isamaale ja Vabadusele niiöelda vanade rahvuslastega, kes on taasisesesvumisest alates olnud parlamendis esindatud ja olnud päris kaua ka valitsuskoalitsioonis. Nemad moodustasid valimisliidu seni parlamendis esindamata äärmuslikuma liikumisega ning koos said nad hääled kokku.

Ma arvan, et eraldi nimekirjadega poleks kumbki parlamenti pääsenud. Traditsioonilised rahvuslased oleksid parlamendist välja jäänud ja noored aktivistid poleks omaette künnist ületanud.

Aga kas see tähendab Lätis parempoolsuse tõusu või mitte? Ma arvan, et paljud lätlased läksid valima samal põhjusel, nagu Eestis koonduvad „Savisaare ohu“ vastu „valged jõud“. Näiteks võiks tuua Res Publica edu 2003. aasta valmistel.

Kuna Lätis näitasid kõik enne valimisi tehtud arvamusküsitlused võitu Üksmeele Keskusele ehk põhiliselt vene erakondadele, siis lätlased, eeskätt rahvuslased, mobiliseerisid end selle ohu vastu.

Ajalugu meenutades võib naljaga pooleks öelda, et lätlased on olnud eestlastest poliitiliselt alati äärmuslikumad, nii paremas kui ka vasakus suunas. Meenutagem 1905. aasta revolutsiooni ja mõisate põletamist, kurikuulsaid punaseid kütte, kahte Waffen-SS diviisi II maailmasõja ajal, Arajs komando tegevust juutide mõrvamises jne. Ei tahaks küll langeda rahvuslikesse stereotüüpidesse, kuid Läti poliitilises ajaloos on olnud kõikumist ühest äärmusest teise palju rohkem kui eestlastel. Seetõttu on Läti nii mõnelgi juhul sattunud ka keerulisemasse olukorda.

Sama võib väita ka tänapäeva kohta. Läti majandus on kokku varisenud, küsimus läti keele ja kultuuri püsimajäämisest on ikka päevakorral, poliitiline maastik on polariseerunud. Vene keelt kõnelejate osakaal on ka suurem kui Eestis, nad on ka paremini organiseerunud, radikaalsemad ja majanduslikult edukamad kui Eesti venelased.

Lätis äärmused töötavad teineteise vastu ja samas toidavad teineteist. See annab osaliselt vastuse ka küsimusele, miks Eestis pole sarnast marurahvuslust. Eestis olid venelased enne pronksiööd väheaktiivsed ja passiivsed. Läti venelased on olnud alati häälekamad ja paremini organiseerunud oma õiguste eest võideldes.

Lätis kordub igal aastal äärmuste vastasseis leegionäride marsi ajal, kui Saksa poolel sõdinud veteranid kogunevad, et panna lilli Vabadussamba juurde. Sinna kogunevad väga häälekad vene kogukonna nooremad liikmed, protestima fašismi taassünni vastu. Viimastel aastatel kogunevad seal samal ajal ka noored läti nahkpead, kes on sellest vastasseisust innustust saanud. Vanurid, kes tulid panema lilli oma langenud kamraadidele, peavad politsei abil kahe kiskuva noortekamba vahelt läbi trügima.

- Kas äärmusrahvuslaste valitsusest väljajätmine oli Läti peaministri poolt mõistlik otsus?

Välispoliitiliselt kindlasti.

Samas seda otsust serveeriti mitte Valdis Dombrovskise enda, vaid tema valmisliitu kuuluva erakonna Ühiskond Teisele Poliitikale nõudmisena. See erakond teatas, et nad ei saa olla koalitsioonis koos rassistide ja antisemiitlike väljendeid kasutava erakonnaga.

Dombrovskis ise tahtis alguses kõige laiapinnalisemat koalitsiooni. Kuna aga venelased jäid välja, siis olnuks natuke imelik, kui kõik lätikeelsed parempoolsed jõud oleksid koalitsioonis edasi. See oleks jätnud venekeelse Läti kogukonna eriti tõrjutuks – neid ei võetud [koalitsiooni], aga tõsised marurahvuslased võeti.

Sellistel kaalutlustel oli see võibolla tõesti mõistlik samm. Samas peab Dombrovskise valitsus jätkama valusate kärbete läbiviimist ning nüüd võib ta saada kriitikat mitte ainult venelaste, vaid ka marurahvuslaste poolt. Nii jääb ta [Dombrovskis] kahe tule vahele.

- Kas äärmusrahvuslaste valitsusest väljajäämine võib Lätis tekitada sisepoliitilisi pingeid või pettumust nende poolt hääletanud valijatest?

Ma ei usu. Mobiliseerumise põhiliseks eesmärgiks oli vältida Üksmeele Keskuse võimuletulekut. See siht ka saavutati. Enamus valijatest ei hääletanud mitte rahvuslaste, vaid Ühtsuse poolt.

Samas, mis meedias küllaltki vähe kajastamist leidis, oli teise suure üllataja, Aivars Lembergsi erakonna Roheliste ja Talurahva Liidu üllatavalt hea tulemus.

Siin võib olla veel üks põhjus, miks rahvuslased koalitsioonist välja jäid. Võib oletada (kuig nad seda avalikult välja ei ole öelnud), et rahvuslased ei olnud rahul esialgse ministrikohtade jaotusega. Kui rahvuslased oleks võetud valitsusse, jäänuks rohelistele vähem ministriportfelle, kusjuures ilma oleks nad jäänud sellistest, millest nad olid rohkem huvitatud.

Kuulsin hiljuti väidet et näiteks justiitsministri kohale kavandati rahvuslaste kandidaati, aga see on portfell, millest Lembergis partei on huvitatud. Võib väita, et Lembrgs on Berlusconi tüüpi poliitik, kes osaleb poliitikas selleks, et säilitada immuniteeti. Seega oli Roheliste ja Talurahva Liidule oluline panna sellele kohale oma inimene.

- Kuidas hinnata otsust jätta ka Üksmeele Keskus võimuliidust välja?

Väidetavalt olevat isegi Ameerika Ühendriikide saatkond soovitanud Üksmeele Keskus valitsusse kaasata, sest see aitavaks kaasa Läti ühiskonna lõimumisele. Kui Ühtsus ja Üksmeele Keskus oleksid koos valitsuses, siis inglise keele sobiksid nende nimed kenasti kokku.

Üksmeele Keskus koosneb viiest erinevast erakonnast ning on pigem omamoodi valmisliit, kus on esindatud ka radikaalsemad voolud. Sinna alla kuulub ka Arturs Rubiksi seltskond. Rubiks oli viimane kompartei esimene sekretär, interrindelane, kes pooldas augustiputšiste. Ta pandi vangi ja nüüd on valitud Euroopa Parlamenti.

Kui Üksmeele Keskuse juhtfiguurid oleksid kõik sellised, nagu Nils Ušakovs - noor, andekas ja tasakaalukas juht -, poleks nendega koostöö tegemise pärast vaja muretseda. Ent kui vaadata teisi [Üksmeele Keskuse juhtivaid] tegelasi, siis nende kätte ma Läti riigi tulevikku ei usaldaks.

Aga lõimumise perspektiivi silmas pidada oleks see kahtlemata olnud väga hea samm.

Kui Läti võimuliidu oleksid moodustanud ainult etnilised lätlased ning ka marurahvuslased oleks valitsusse võetud, siis ma arvan, et nelja aasta pärast järgmistel valmistel oleks venelaste tõrjutuse tunne tugevam kui praegu. Ma arvan, et see oleks nelja aasta pärast toonud kaasa vastureaktsiooni. Selleks ajaks on väga sügav majanduskriis läbi elatud ja süüdistada pole kedagi, peale etniliste lätlaste.

Selles mõttes oleks olnud tark [kaasata venekeelsed valitsusse], et maandada poliitlisi pingeid ja jagada pisut vastutust valusalte kärbete eest. Lätis on kärpeid tehtud, aga neid on vaja teha veel.

Lätile ei ole tunneli otsast veel valgust paistmas, ja kui midagi paistabki, siis see võib olla hoopis veduri tuli.

- Millal võiks Lätis praeguse valmisliitude süsteemi asemel välja kujuneda selge, erakondadel põhinev poliitiline süsteem?

Pikapeale peab see välja kujunema. Ma ei saa ennustada, et see juhtub juba järgmisteks valmisteks, kuid keskpikas perspektiivis peaks see niimoodi minema. Eriti kui venekeelsed erakonnad on koondunud ühe mütsi alla ei saa etniliste lätlaste parteid samamoodi jätkata.

Erakonnaks kujunemine saab Dombrovskise juhitud Ühtsusele olema suur proovikivi.

Kuna Läti erakonnad ei saanud riigikassast rahalist toetust, tähendas see ka kõikvõimalike äriliste huvide domineerimist poliitikas. Kuni viimase ajani oli Lätis erakondade rahastamise seadus ligadi-logadi, mis võimaldas parteidel kontrollimatult kulutada. Seadus seda muidugi ei lubanud, aga niimoodi tehti. Seda näitas ka Rahvaerakonna juhtum. 2006. aasta valmiste järel avastati, et valimised võitnud Rahvaerakond oli kulutanud palju rohkem raha, kui ta oli deklareerinud. Asjaolu, et see korruptsioonijuhtum jõuab menetlusse alles pärast praegusi valimisi, näitab, et protsess on veninud absurdsuseni.

Erakonna asutamine on Lätis hulga lihtsam kui Eestis. Selleks ei ole vaja nii palju liikmeid ja nii palju raha.

- Kui Läti parteimaastiku konsolideerumine võtab aega, siis kas Eesti ja Leedu puhul võime rääkida, et poliitilised jõujooned on enam-vähem lõplikult välja kujunenud?

Eestis tundus see olevat nii enne Res Publica esilekerkimist. Pärast Res Publicat tulnud Rohelised ei olnud eelmisega võrreldav üllatus. Enamuses Lääne demokraatiates on olemas roheliste partei, seega olid rohelised Eestis pigem erakondliku süsteemi täiendajajs, mitte süsteemi vapustajaks või muutjaks..

Kas pärast Rahvaliidu saatuse selgumist jääb praegune erakondlik jaotus püsima – saab näha, ei taha valmistulemusi ennustama hakata.

- Aga Leedu?

Leedulaste puhul tuleb esmalt esile tuua see, et esimese postsovetliku riigina rabasid nad maailma, valides endise kommunistliku partei sotsiaaldemokraatide nime all võimule tagasi. Algirdas Brazauskas sai juba 1992. aastal presidendiks ja 1993. aastal saavutasid endised kommunistid parlamendiuvalimistle enamuse.

- Leedus on rahvuskommunism kogu aeg väga tugev olnud, baltlaste vaatevinklist ei olnud seal kommunistide naasmine väga suur üllatus.

Baltlaste jaoks küll, aga väljastpoolt vaadates oli see väga suur šokk. Kui Eestis näiteks, ja Lätis osaliselt ka, oli 90-ndate alguses hüüdlause „Plats puhtaks!“, siis Leedus jäid vanad kommunistid uute tegijate sildi all pukki. See tähendas ka seda, et Leedu arengud olid aegalsemad kui Eestis ja Lätis.

Vaadates Leedu sisepoliitilist olukorda alates taasiseseisvumisest kui XXI sajandi alguseni, võib tunduda, et Leedu erakondlik süsteem on palju küpsem või konsolideeritum kui Eesti või Läti killustundu poliitiline maastik. Leedus olid 90-ndate aastate alguses võimul vasakpoolsed, siis tulid võimule parempoolsed, siis omakorda vasakpoolsed. Leedus kujunes välja kaks suurt, maailmavaatel eristuvat poliitilist plokki. Jäi mulje, et Leedu poliitika toimib, nagu ühes korralikus demokraatias asjad käima peaksid. See oli aga ainult väliselt nii.

XXI sajandi alguses näiliselt ühte pilt murenes, kui Leedus tekksid uued, populistlikud erakonnad. Esiteks Rolandas Paksase erakond, siis Viktor Uspaskihhi Tööerakond ja nüüd Rahvusliku Taassünni Partei.

Võib öelda, et leedulased on kolm korda järjest astunud populismi rehale.

Leedu kaks senist suurt poliitilist jõudu – sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid – jätkavad tugevatena, kuid samas on nad viimase kümne aasta jooksul kaotanud isa om avalijakskonnast ning esile kerkinud uued erakonnad on nende arvelt poolehoidjaid juurde võitnud.

Leedu poliitikas on probleemiks veel linna ja maa vastandamine. Eesti sja Lätis on see kas kadunud või marginaalseks muutunud, kuid Leedus on see endiselt terav küsimus. Leedu endised kommunistid suutsid maapiirkondade elektoraadi toetust kuni uute populistlike erakondade tekkeni.

Lisaks tuleb arvestada Leedu presidendi isikuga. Dalia Grybauskaite on juhitamatu, inglise keeles loose cannon, ta ei saanud ametisse tänu erakondadele, pole mõne erakonnaga seotud olnud ning võib seetõttu üllatusi pakkuda.

- See tähendab, et ei saa välistada võimalust, et Grybauskaite võib pärast oma ametiaja lõppu moodustada uue erakonna?

Kui ta presidendiks ei saa, siis jah, seda ei saa välistada.

- Eesti, Läti ja Leedu on seni välispoliitiliselt liikunud ja liitunud ühtses rütmis – koos astuti ÜRO-sse, NATO-sse, Euroopa Liitu. Nüüd, kus Eesti liitub eurotsooniga, Läti ja Leedu aga mitte, on tegemist esimese korraga, kus üks Balti riikidest teeb ära „suure liitumise“, teised aga jäävad maha. Mis on suurim kasu, mida Eesti sellest eristumisest saada võiks?

Tees on õige, kuigi tegelikult ei ole me alati üheskoos liikunud. Näiteks ei astunud Balti riigid ühel ajal Euroopa Nõukokku, Eesti kutsuti esimesena ühinemiskõnelustele EL-iga, WTO-sse ei astunud Balti riigid ühel ajal, ja nii edasi.

Samas see üheskoos liikumine ei olnud mitte niivõrd meie endi soov, vaid välisteguritest tulenev. Lihtsam oli võtta kolm riiki vastu ühe paketina. Eriti kehtib see EL-i ja NATO-ga liitumise kohta. Seetõttu ei jäetud kõrvale riiki, kelle väljavaated olid kehvemad.

Aga üldjoontes jah, praegu on tekkimas situatsioon, kus Eesti eristub teistest Balti riikidest. Aga ka euroga võib minna samamoodi, kui liitumisel EL-iga: Eestit kutsuti kõnelustele esimesena, aga see innustas ka lätlasi ja leedulasi ennast kokku võtma ja pingutama. Praegu on Läti ja Leedu püstitanud eesmärgi võtta kasutusele euro See võtab neil mitu aastat kauem, aga nad jõuavad samasse kohta välja.

Meie poliitikud on korduvalt rõhutanud, et väljasoolt vaadates on Eesti jaoks eurole üleminekul kõige suurem plussiks eristumine ja ma arvan, et see väide on õige. Euro kasutuselevõtmine on siinsest regioonist huvituvate investorite jaoks kindlasti positiivne märk.

Veel hiljuti oli Eesti jaoks kõige suuremaks probleemiks kuvand , et mis pani [Balti riigid] ühte patta. Ja kui välismeedias ilmus uudis, kus keegi ütles, et Läti peab lati kohe devalveerima, siis järgnes rahvusvahelises meedias sellele kohe lisandus, et loomulikult peavad sama tegema ka Eesti ja Leedu. See oht on euroga liitimisega eemaldatud. Me oleme eristunud, see on esimene lühiajaline saavutus.

- Kas võib öelda, et majanduskriis ja sellele reageerimine tõi esile erinevused Balti riikide poliitilises kultuuris?

Lätil läks seoses Parex Bankaga kõige halvemini. Parex oli pank, mis tegeles venelaste raha pesemisega. Mis näitab, millele pani Läti majandus rõhku.

Eesti oli ainus Balti riikidest, kes pani midagi reservi. Eesti tegutses pisut vastustustundlikumalt. Aga ainult pisut.

Leedu puhul oli kukkumine üllatav. Alguses tundus, et Leedu ei kuku, aga kui kukkus, siis üsna rängalt. Leedu oli ka väga isepäine.Nad ei tahtnud IMF-i laenu, vaid otsustasid kriisiprogrammi omapäi läbi viia. See on raskem, sest kui IMF surub väljastpoolt kärpeid ja reforme, on neid lihtsam ellu viia. Leedus on peaministripartei ka kolme Balti riigi valitsuserakondadest kõige ebapopulaarsem. Nad ei saa kõike halba IMF-i kaela ajada.

Tegelikult on päris kõnekas see, kes Balti riike Euroopa Parlamendis esindavad.

Eesti võib üldiselt uhke olla oma europarlamendi koosseisu üle, kuna meilt on sinna üldiselt valitud poliitikud, kelle üle ei pea häbi tundma. Läti ja Leedu puhul on olukord vastupidine.

Leedut esindavad europarlamendis Rolandas Paksas ja Viktor Uspaskihh, kes võibolla peaksid olema vangis korruptsiooni tõttu. Lätit esindab [venemeelse vasakpartei Inimõiguste Eest Ühtses Lätis juht ] Tatjana Ždanoka ja nüüd valiti europarlamenti Raimonds Rubiks, 1991. aastal putšiste toetanud poliitik. Nende [Läti ja Leedu] seltskond on pehmelt öeldes kirju, eks see näitab ka midagi riigi poliitilise kultuuri kohta.

- Mida siis see näitab?

Leedus poliitikas on palju populismi, mis tihtipeale on eliidi vastane. Seda populismi ei saa otseselt paigutada parem- või vasakskaalale, pigem on see otsene demagoogia.

Ka enne viimaseid valimisi tekkis Leedus uus, tsentrist paremal paiknev opositsiooniline erakond ühe populaarse teleajakirjaniku selja taha. Alul toetasid nad peaministrit, kuid nüüd on valijad selles parteis pettunud ning see on kiiresti populaarsust kaotanud.

Leedu puhul teeb olukorra keerulisemaks presidendi roll, mis erineb Eesti ja Läti presidendi roillist. Leedu presidendil on autoriteeti rohkem.

Eestis ja Lätis pole näiteks ette tulnud juhuseid, kus president ise on kas ise tagandanud mõne ministri või sundinud ministreid ametist tagasi astuma. Leedus juhtus see hiljuti välisminsitriga, kes praegu töötab EL-i eriesindajana Afganistanis, ning selliseid juhuseid on ka varasemate presidentide ametiajal.

Leedu president Dalia Grybauskaite, kes oli varem Euroopa Komisjoni eelarvevolinik, on loonud endast kuvandi kui tugeva tahte ja väljaütlemisega raudsest leedist. Kui Leedu valitsus peab arvestama presidendi arvamusega, siis Eestis ja Lätis pole see õnneks probleemiks kujunenud.

Leedu puhul tooksin negatiivse mõjurina välja ka nende kirglikuse ja põhimõttelisuse. Laulva revolutsiooni ajal oli loomulikult positiivne ja edasiviiv, kui ohu korral ei käitutud pragmaatiliselt. Praegu aga on need omadused pigem põikpäisuseks muutunud.

Näiteks väljendub see põikpäisus erimeelsuses poolapärast nimede kirjutamise üle. Leedulased ei taha anda poolakeelsele vähemusele õigust kirjutada oma nimesid poolapäraselt, selle tagajärjeks on aga kriis kahe hea naabri suhetes. See tüli ei too kasu kellegile, pigem ainult kahju, kasvõi eluliselt olulises energiajulgeoleku vallas. Selle tüli ainus kasusaaja on Venemaa, nagu näiteks ka omaaegses tülis Vilniuse linna pärast.

- Läti puhul oli juba juttu nende venekeelse vähemuse mõjust. Millised tegurid on veel mõjutanud Läti arengut?

Venekeelse kogukonna mõju Läti arengutele on olnud päris oluline.

Poliitiline korruptsioon on peamine põhjus, miks Läti areng on takistunud ning miks riik nii kehva seisu on sattunud. Ma tooksin siinkohal esile, et Lätis algas poliitiline kriis juba enne majanduskriisi.

Samuti mängib oma rolli õnn: kes on need poliitikud, kes sattusid otsustavatel hetkedel riigi etteotsa. Eestil on sellega rohkem vedanud rohkem, kui Lätil. Meie lõunanaabrite start üheksakümnedate alguses sedavõrd vaevaline, et juba siis jäid nad Eestist tükk maad maha.

Lisaks on suurt rolli mänginud Vene mõju Läti majanduses ja poliitikas. Kui natuke liialdada , siis nii mõnikord paistab Läti sisepoliitiline olukord sarnasem Ukrainale kui Eestile. Erinevus on muidugi see, et kui mõlemas riigis on arvukas venekeelne kogukond, siis Lätis ei ole vene kogukokond võimule pääsenud.

Lätis liigub suurel hulgal vene raha, näiteks transiidiäris, ja nagu Parex panga juhtum näitas, palju musta raha.

Samuti on erakondade rahastamine Lätis olnud läbipaistmatu. See on võimaldanud rohkelt manipulatsioone, äraostmisi. See on mürgitanud Läti poliitilist kultuuri ning on suures osas ka põhjuseks, miks olukord Lätis on kehvem ja valitsemine vähemtõhusam kui Eestis.

Lätis on esile kerkinud olnud kolm suurt oligarhi. Nad ei kuulu mitte ainult Läti rikkamate inimeste sekka, vaid kõik kolm on loonud oma erakonna. Kõik ei ole küll omaloodud erakonna eesotsas või esimene kandidaat valimistel, aga kindlasti on nad niiditõmbajad. Eesti puhul pole seda õnneks ette tulnud.

Kui võrrelda Eestiga, siis Jüri Mõis, Robert Lepikson ja teised Eestis ärist poliitikasse läinud inimesed ei anna oligarhi mõõtu välja. Ka ei ole nad oma erakonda asutanud ja seda pikka aega sisuliselt juhtinud. See on Lätist küllaltki erinev.

Eestis on õnneks üle saadud nähtusest, mis demokraatiates ikka esile kerkib: kui tekib tüdimus poliitikutest, hakatakse eelistama edukaid ärimehi, kes on oma ettevõtet edukalt juhtinud. Arvatakse, et ka riik vajab sarnast lähenemist.

Aga reeglina on äris juhtivatel kohtadel olnud inimesed valitavatel kohtadel läbi kukkunud. Nagu näiteks Jüri Mõis. Äris ja poliitkas on vaja erinevaid oskusi ja teistmoodi suhtlemist, need on erinevad kunstid. Ühel juhul juhid firmat, teisel juhul teed kompromisse.

- Läti on Balti riikidest praegu kõige kehvemas seisus. Kas neil õnnestub lähitulevikus praegusest seisust välja rabeleda võib jääbki Läti pikemas perspektiivis nõrgimaks kolme riigi seas?

Ma usun, et Läti valitsus suuda riigi majandusnäitajaid kindlasti parandada.

Samas on Läti puhul suur oht see, et pärast kriisi lõppu pole riik enam jätkusuutlik, kuna ettevõtlikumad inimesed lahkuvad riigist massiliselt. Lätlasi on oma riigist lahkunud rohkem kui eestlasi Eestist. Elanike lahkumine välismaale - Iirimaale, Inglismaale - saab Läti jaoks olema tõsine probleem. Kui Läti valitsus ka täidab IMF-i programmi, siis samal ajal kaotavad nad sedavõrd palju ettevõtlikke ja töövõimelisi inimesi, et tulubaasi taastamine saab olema raske. Samas on Lätis elavad venelased lätlastest altimad Lätist alaliselt lahkuma.

Ka Leedu on silmitsi sama probleemiga. Eestil, olles Soome naaber, see nii terav ei ole.

Lisaks, kui Läti kärbib avalikku sektorit ja koondab ametnikke ning samas riigi eelarvest moodustavad olulise osa EL-i vahendid, tekib puudus headest ja pädevatest ametnikest, kes oskvad projekte ette valmistada ning raha Brüsselist riiki tuua. Lisaks nõuavad EL-i projektid nõuavad kaasfinantseerimist riigi poolt. Kui kaasfinantseerimiseks raha pole, võib nii mõnigi vajalik projekt jääda ellu viimata.

- Kuidas hindad väidet, et kui kriis läbi saab, on Eesti kolmest Balti riigist majanduslikult kõige paremas seisus?

Seda loogikat on korduvalt väljendanud peaminister Andrus Ansip. See tundub tõsi olevat. Aga ma ei soovi majandusteemasid eriti kommenteerida.

Majanduskriisi ajal on Läti ja Leedu erinevalt Eestist tõsiselt kärpinud kaitsekulutusi. Kas ja kuidas see erinevus mõjutab Eesti julgeolekut?

Kahjuks ma usun, et need kärped kahjustavad meie [Eesti] julgeolekut.

Eestile võib õigustatult tunnustavalt õlale patsutada selle eest, et me oleme võtnud tõsiselt oma kohustusi NATO ees. Läti ja Leedu on tõepoolest päris järsult kärpinud oma kaitsekulusid. Muidugi, väga ränga majanduskriisi ajal on see sunnitud käik ning pealegi kärbivad kaitsekulusid pea kõik Euroopa riigid. Aga Läti ja Leedu puhul on tagasiminek dramaatiline, eriti arvestades kriisieelset retoorikat jõuda kohe kahe protsendini SKP-st. Nüüd on Lätil ja Leedul sellest tasemest vaid pool alles.

Läti on selles suhtes eriti õnnetus seisus, kuna nad muutsid kaitseväe professionaalseks vahetult enne kriisi.

Eesti puhul võikski ühe positiivse erinevusena välja tuua, et kui kunagi on võetud kohustus, siis püütakse seda ka täita, mitte kõrvale hiilida. Ilmselt on Eestis valdav arusaam, et kui NATO on meie julgeoleku põhiline tagaja, siis kui me ise oma julgeolekusse ei panusta, ei maksa oodata, et keegi meid aitab.

- Kirjastus Palgrave Macmillan andis hiljuti välja sinu raamatu „A History of Baltic States”. Millal võiks see eesti keeles ilmuda?

Eesti keeles antakse see varsti välja, aga ma ei tea kui varsti. Ma tean, et kirjastus Varrak tahab osta avaldamisõigused. Ma ei tea, kas leping on alla kirjutatud või mitte.

- Kas ka teistest riikidest on avaldamishuvi olnud?

Ma tean, et ühel Venemaa kirjastusel on olnud huvi, samuti ühel Rootsi kirjastusel ja väidetavalt ka ühel Hispaania kirjastusel. Ma tahaks ise ka teada, kes huvi tunnevad, aga seda ei saa öelda minu toimataja, vaid kirjastuse juriidiline osakond, kes sõlmib välislepinguid. Nemad ei ütle ka autoritele midagi enne, kui leping on sõlmitud. Kirjastus püüab tervet sarja müüa mitmes riigis.

- Oled kuulnud ka vastukajasid Lätis ja Leedust?

Lähen peagi Vilniusesse raamatu esitlema. See saab olema huvitav. Ma ootan, et minu Leedu kolleegid leiavad, et ma ei ole piisavalt kajastanud Leedu suurvüsrtsiriigi kuulsusrikkaid vallutusi Läänemerest Musta mereni ning Vytautas Suure ja Mindaugase suurt rolli. Ma usun, et nende arvates olen seda kõike kajastanud liiga tagasihoidlikult.

Kui ajalooraamatuid võrrelda, siis Eesti ja Läti ajaloolased keskenduvad põhiliselt 19 ja 20 sajandile. Leedulased pööravad samapalju või isegi rohkem tähelepanu hiliskeskajale ehk Leedu suurvürtsiriigi ekspansioonile.