Keskkonnaminister Keit Pentuse intervjuu BNS-ile

Keskkonnaministri ja Reformierakonna juhatuse liikme Keit Pentuse intervjuu BNS-ile

Ainar Ruussaar, 16. august 2011

- Kuidas Eesti riik nüüd käitub, kui Euroopa Komisjon ka seekord CO2 jaotuskava heaks ei kiida?

Ma ei lähe selle spekulatsiooniga kaasa ja ei hakka üldse oletama, et selline asi peaks juhtuma. Me oleme kogu oma tähelepanu praegu keskendanud sellele, et esitada sel korral selline jaotuskava, mis oleks komisjonile vastuvõetav. Ma ei hakka spekuleerima, mis saab siis, kui see nii ei lähe. Ma olen üsna veendunud selles, et see metoodika, mis praegu on aluseks võetud - kus on arvestatud ainult tõendatud heitkoguseid – see metoodika on nii lollikindel ja nii selge ja läbipaistev, et see on vastuvõetav. Ausalt öeldes ma ei oska isegi mõelda, milline võiks olla teistsugune metoodika, mis reaalset olukorda paremini kirjeldaks. Ma arvan, et see on parim, mis meil on võimalik esitada.

- Aga need eelmised kavad ei olnud ju ka halba soovides tehtud need olid ju ka eeldatavasti tehtud mingite põhjendustega ja mingist reaalsusest lähtuvalt...Miks siis ikkagi läks teisiti?

Peamine erinevus mis näiteks on viimase esitatud kava ja praeguse kava vahel on see, et eelmine sisaldas ka prognoose, järgmiste aastate prognoose. Seekordne kava võtab aluseks juba olnud aastatel emiteeritud heitkoguste keskmise. Prognoosid elektri ekspordi osas on sealt väljas, see on see peamine erinevus. Kust see erinevus tuleb ja miks me ta sellele korral sellisena esitame tuleneb komisjoni otsusest toodud argumentidest, et me oleme võtnud arvesse seda, mida komisjon meile varasemate tagasilükkavate otsuste puhul on öelnud.

- Võib-olla ma eksin, aga minu meelest pole riigile kuuluva liigse saastekvoodiga viimasel ajal tehinguid tehtud?

Kaks erinevat asja läheb nüüd segamini natukene.

- Nii, aga palun harige mind.

On kaks erinevat süsteemi. On üks süsteem, mis on ülemaailmne, mis kehtib siis kõigi nende riikide jaoks, kes on ühinenud Kyoto protokolliga, Eesti sealhulgas. Selle süsteemi alusel eraldatakse riikidele siis teatud hulk heitkoguseid, ühikuid ja riikidel, kes saastavad vähem kui see piir nende jaoks ette näeb on õigus siis niiöelda ülejäänud ühikutega teha tehinguid ja need tehingud on riikidevahelised. Teine süsteem kehtib Euroopa Liidu siseselt. Euroopa Liidu siseselt on siis kehtestatud mitte riikidele vaid iga liikmesriigi ettevõtetele konkreetselt ettevõtete kaupa siis lubatud piirid, mille ulatuses nad saavad niiöelda tasuta kvooti või mille ulatuses nad saavad õiguse emiteerida CO2. Nende kahe süsteemi eesmärgid on samad: saastamist vähendada. Aga need kaks süsteemi ei ole selles mõttes ülekantavad, et selle Kyoto lepingu alusel riigile eraldatavad kvoodid on mõeldud ainult riikide eesmärkide täitmiseks, riik ei saa neid ühikuid kuidagi kanda üle ettevõtetele. Selles mõttes need tehingud, mida riik on teinud ühingutega, mis on saadud Kyoto lepingu raames, need on eraldi tehingud. Iseenesest kas me räägime Kyoto lepingu raames tehtavatest tehingutest või räägime sellest Euroopa Liidu jaotuskavast, siis tegelikult peaks alustama sellest, et mis selle asja eesmärk on. See on jäänud täiesti tahaplaanile, tihti. Ja tundub jaotuskavast rääkides kuidagi nii, et hästi on siis, kui me saame õiguse võimalikult palju saastada, kui see jaotuskava number on võimalikult suur. Tegelikult on hästi siis, kui me võimalikult vähe sellest kvoodindusest sõltume. Eesmärk on see, et ettevõtted ise ei sõltu niivõrd palju sellest jaotuskavast, et nad saastavad vähem, et nad leiavad rohkem võimalusi kasutada uut tehnoloogiat, mis kokkuvõttes annab ka pikemas perspektiivis ju ainult konkurentsieelise. Sest et ega siis keskkonnaeesmärgid ei kao kuskile, pigem, mida aasta edasi, seda rohkem seda teadvustatakse ja seda rohkem sellele tähelepanu pööratakse. Nii et eesmärk on kokkuvõttes muuta kogu majandus konkurentsivõimelisemaks seeläbi, et me võtame kasutusele uuemaid tehnoloogiaid, saastame vähem ja tänu sellele on ettevõtted vähem sõltuvad sellest kvoodimajandusest.

- Kas võib märgata mingeid üleilmseid tendentse, et majanduskriisi ajal on keskkonnatemaatika hakanud teiste teemade ees taanduma? Pigem räägivad kõik võlakriisist, fiskaalpoliitikast ja eelarvetest ning sellevõrra vähem keskkonnast?

Vastupidi. Mida aasta edasi ja mida rohkem me ka ise paneme tähele seda, mis erinevates riikides loodusega toimub, seda rohkem teadvustatakse seda, milline mõju on tööstusel ja igapäevasel tegevusel sellele, mis aasta-aastalt looduses toimub – ükskõik kas me räägime üleujutustest või põuast – kõik see on seotud kliimamuutustega. Ehkki teadlased siiani vaidlevad selle üle kui palju inimtegevus neid kliimamuutusi otseselt kaasa toob, siis ma arvan, et oleks väga rumal välistada seda, et inimene oma tegevusega seda mõjutab.

- Te olete siis nende poolel, kes arvavad, et inimtegevus mõjutab?

Ma arvan, et oleks vale, kui me selle variandi täiesti kõrvale tõstaksime ja ütleksime, et inimene ei peaks looduses saastamist kuidagi piirama ja ei peaks sellele tähelepanu pöörama. Ei peaks otsima võimalusi, kuidas seda vähendada.

- Ma olen aru saanud, et Eesti ei ole maavarade suhtes just kõige vaesem maa. Me ei ole küll kõige rikkam maa, aga maa sees meil ikkagi midagi on, mida põhimõtteliselt saab kaevandada ja eksportida. Kas me praegusel hetkel teame, mida, kui sügaval ja millise maailmaturu hinnaga meil maapõues on?

Erinevad teadlased on ütelnud, et Eesti on tõenäoliselt üks kõige paremini läbiuuritud maapõuega riike. Nii et see teadmine on meil üsna hea. Mis puudutab maavarasid, siis iseenesest see, et meil naftat ei ole, ei tähenda, et me kuidagi kõigesse sellesse, mis meil olemas on, peaksime vähem väärtustavalt või hoolimatult suhtuma. Me oleme maavarade poolest üsna rikas riik.

- Nii et me teame mida meil on ja kui sügaval see on? Me teame, et kusagil maapõues on mingi hulk väärtust, mida vajadusel kaevandada, kasutada ja müüa?

Üks asi on kaevandada ja müüa, teine asi on see, et me ise vajame seda ressurssi, ükskõik kas me räägime ehitusest, teedeehitusest siis selline varustuskindluse ülevaade on keskkonnaministeeriumil olemas. Jaanus Tammkivi ajal (eelmine keskkonnaminister – BNS) valmistati ette ehitusmaavarade arengukava, mille valitsus ka heaks kiitis ja selle baasil on edasi arendatud kogu andmebaasi, mis puudutab ehitusmaavarasid. See ülevaade on meil täna üsna hea. Kui me räägime kaevandamisest laiemalt, siis seesama varustuskindluse põhimõte on üks peamine, millest me ka uute lubade väljaandmise puhul lähtume. Mõnes mõttes on hästi aru saadav hoiak, et kaevandamine ei ole inimeste poolt väga armastatud...

- See hoiak on ikka selline, et kaevake, kus tahate, aga mitte minu tagahoovis...

Teisest küljest vaadates ongi kaevandamine midagi sellist, mille käigus selle konkreetse piirkonna loodus muutub jäädavalt. Inimestele ei saa pahaks panna, et nad tahavad kaasa rääkida ja et see neid puudutab.

- Teeme selgeks, kuidas selline kokkulepe üldse sünnib? Kuidas te jõuate selle kompromissini, et inimesed ütlevad: hästi, kaevandage aga!

Varustuskindlus on üks asi, mida tuleb jälgida. Ja tuleb jälgida ka selles kontekstis, et kui meil täna on varustuskindlus tagatud kümneteks aastateks, siis ei ole mingit põhjust, miks me peaksime uusi maardlaid avama. Esimene selline põhimõte on, et olemasolevad maardlad tulevad kõigepealt lõpuni ammendada. Alles pärast seda on võimalik need ka korda teha. Ei ole põhjust, miks me peaksime järjest uutes kohtades uusi kaevandusi avama ja olemasolevad jätma lõpuni ammendamata. Me analüüsime praegu keskkonnaministeeriumis ka seda võimalust, kuidas riik saaks süstemaatilisemalt suunata kõike seda, mis kaevandamist puudutab. Me ei peaks olema lihtsalt avalduste vastuvõtja, vaid peame vaatama kogu Eesti keskkonda, tervikpilti. Võimalik, et esimesena laekunud taotlus ühe või teise koha peale keskkonna seisukohalt ei ole kõige mõistlikum. Võimalik, et on keskkonna seisukohast hoopis selliseid kohti, kus on võimalik kaevandada palju väiksemat keskkonnakahju tekitades. Me analüüsime täna seda, kuidas süstemaatilisemalt seda suunavat rolli suurendada.

- Kas te julgete praegu näiteks öelda 20. aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, et fosforiit on selline maavara, mida lähema 15-aasta jooksul kaevandama ei hakata?

Kõik need otsused, mis puudutavad ükskõik millise maavara kaevandamist, on sellised, mida ei saa ja ei tohi teha lühikeses perspektiivis vaid ainult pikas perspektiivis. Kõik need eeldavad väga põhjalikke eelnevaid uurimistöid, eelnevaid analüüse, et selgitada, kas on olemas parim võimalik tehnoloogia, mis võimaldab seda maavara kätte saada nii, et kahju keskkonnale on võimalikult väike. Mina olen veendunud selles ka, et päriselt ilma avaliku arvamuse ja meie inimeste heakskiiduta ei saa põhimõttelisi otsuseid teha, ei saa neid teha.

- Nord Streami gaasijuhtme juhtum oli naljakas – tuli üsna äkki, Eesti lärmas, nüüd on juhe varsti valmis saamas ja...mida me siis võitsime sellest lärmamisest?

Mis te selle lärmamise all mõtelet?

- Lärmasime ju. Keskkonnariskid, julgeolekuriskid...Mina ajakirjanikuna ka lärmasin.

Kohati räägiti tõesti üsna emotsionaalselt võimalikest riskidest ja ohtudest. Ja ega seda, et riskidest räägitakse ei saa kellelegi ette heita. Ilmselt ei ole selliste küsimuste puhul emotsioonidest lähtumine kõige praktilisem, aga see ei tähenda, et riske ei tuleks hinnata ja nendest rääkida. Tolle hetke poliitiline otsus ja tahe oli selgelt see, et Eesti enda vetesse seda toru ei taha ja mida me nüüd selle ehitusperioodi jooksul oleme saanud teha on see, et me oleme olnud protsessi kaasatud. Meie keskkonnaeksperdid on saanud täiendavalt üle hinnata ja jälgida kogu seda protsessi. Ei ole olnud midagi sellist, mis oleks pidanud meid kuidagi väga ärevaks muutma. Kõigi läänemeremaade ühine huvi on jälgida, et see protsess ei toimuks keskkonda ohtu seades või keskkonna huvisid kõrvale jättes.

- Millised on ohuhinnangute järgi suuremad Eestit ohustada võivad keskkonnakriisid?

Ma ei taha hakata ennustama. Hädaolukorda lahendamise plaanid kinnitas valitsus alles hiljuti, neid on kolmteist tükki ja mitu-mitu on veel tulemas. Ohte ja riske on alati, oluline on see, kuidas me nendeks valmis oleme, kuidas need inimesed, kes keerulises olukorras seda lahendama peavad hakkama sellega hästi toime tuleksid. See valmisolek erinevates riigiasutustes on päris hea. Loomulikult ei taha ma hakata midagi ära sõnuma!

- Me teame seda, põlevkivi ei ole igavene ja me teame seda, et mitmed teadlased ütlevad, et tuumaenergeetikal pole alternatiivi meie tulevikku vaadates.

Energiaportfellist rääkides on alati alternatiive: on biomass, tuul, vesi, päike. Tegelikult on alternatiivina laual ka gaas, aga tegelikult palju tõsisem ja olulisem küsimus on kindlasti ühenduste küsimus. Nii et kõike need on alternatiivid ja nende puhul tuleb võimalikud lahendused läbi arutada. Ma ise arvan, et kõik see mis puudutab energeetikat laiemana, on üks kõige olulisemaid debatte, mida praegu pidama peaks ja mille üle arutleda tuleks. Ja mitte ainult riigiasutuste vahel, vaid palju laiemalt. Arvestada tuleb ka seda, et kui me ühele nendest võimalikest lahendustest ütleme väga selgelt ja jäigalt „ei“, siis millelegi tuleb „ja“ öelda. Me ei saa nii teha, et järjest kriipsutame kõik need võimalused läbi ja siis ometi ütleme, et tahame, et tarbija jaoks oleks tagatud taskukohane energia ja et liiga suurt survet ei oleks ettevõtlusele. Mis on täiesti arusaadavad soovid, aga kuidas seda tagada, selleks tulebki kõik need erinevad alternatiivid läbi arutada.

- Keskkonnainspektsioon asus kevadel looma keskkonnakuritegude tegelevat üksust. Septembriks tahetakse komplekteerida veel üks nelja uurijaga üksus. Milline on selle tegevuse eesmärk? Kas keskkonnakuritegusid on niivõrd palju, või ei ole me sellele tähelepanu pööranud?

Igasugused keskkonnarikkumised vähenevad ja on alates 2003. aastast vähenenud. Sellel kindlasti on palju erinevaid põhjuseid. Oma osa on sellel, et kui näiteks 2000ndate algul oli hästi palju selliseid rikkumisi, kui inimesed sõitsid autoga otse mereranda, siis puhtalt ainult tänus sellele, et nüüdseks on taristuid palju edasi- ja väljaarendatud, siis praegu ei pea seda enam tegema. Seda tüüpi rikkumisi enam palju ei ole. Aga tõsiste keskkonnakuritegudega on olnud varasematel aastatel - mõneti arusaadavalt – selline probleem, et prokuratuur, kellel on väga palju muid olulisi teemasid, ei jõua piisava intensiivsusega tegeleda ka keskkonnakuritegudega. See on see peamine põhjus, miks 1. septembrist see muudatus jõustub. Keskkonnainspektsioonile tuleb selline täiendav õigus ja igas piirkonnas saab olema üks uurijaõigustega inspektor, kes saab süveneda ise keerulisemate keskkonnakuritegude uurimisse. Aeg näitab, kuidas see ennast õigustab.

- Kuidas see siis välja näeb? Kui ma leian oma maakodu metsa alt koorma vanu autokumme, mille keegi on sinna viinud, mida ma siis tegema pean?

Helistada politseisse on üks võimalus, keskkonnainspektsioonil on number 1313, kuhu võib ka helistada ja sellest teada anda ja seejärel siis tulevad kohale inimesed kes hakkavad esmalt kindlaks tegema, kes sellise teoga hakkama sai. Hiljuti oli üks sarnane juhtum oli, kus metsa kallati midagi sellist, mis sinna kuuluma ei pidanud, ja samamoodi inspektsioon üsna kiiresti reageeris. Nii et seda tüüpi juhtumeid kahjuks veel on, aga üldiselt keskkonnarikkumised näitavad vähenemist. Inimesed on ehk ka teadlikumaks saanud.

- Lugesin intervjuuks valmistudes valitsuse tegevusprogrammi ja mulle jäi silma, et valitsusliit lubas tänavu neljandaks kvartaliks töötada välja meetmed mürareostuse vastu. Mis meetmed need on, kuidas me müra saame vähendada?

See on lai teema ja sinna alla käib palju erinevaid asju alates ühest eelmisel aastal teravalt üleval olnud vaidlusest selle üle kas ja kui palju tekitavad müra näiteks rajatavad tuulikud, aga mina läheneksin sellele teemale veel palju laiemalt. Tegelikult läheb see kuni planeerimisotsusteni välja, näiteks nagu kuhu ja kuidas me planeerime suurimaid elamualasid, kuidas seda planeerida nii, et sinna saaks lastele mõeldud mänguväljak rajada sellisele kohale, kus ta ei ole otseselt suure magistraali ääres. See on palju laiem teema. Ei ole ainult tööstusmüra, ehkki see ka. Üks müra vähendamise viise Tallinna linnas on näiteks uute trammide toomine pealinna. Alguses tundub võibolla harjumatu müra sellises kontekstis käsitleda, aga iseenesest nii see on. Räägime näiteks elektriautodest. Elektriautod mitte ainult ei kasuta rohelist energiat, vaid nad on ka palju -palju vaiksemad liikluses. Selliseid näiteid on veel, mis müra kontekstis tunduvad algul natukene harjumatud.

- 1. jaanuaril 2013 tuleb see suurepärane aeg, kui kaob maamaks, nagu valitsusliit on kavandanud. Teie erakonnakaaslane Jürgen Ligi on kunagi öelnud, et seetõttu tuleb järgmisel aastal teha ära maa korraline hindamine. Mida on edasi lükatud, kuna vahepeal ei olnud raha ja otsest vajadust ei olnud...Kas see siis tuleb järgmisel aastal, kuidas seda tehakse ja palju see maksma läheb?

Järgmisel aastal ei saa seda juba puhtalt seaduslikel põhjustel tulla, kuna on ette nähtud tähtajad, millal tulnuks maa korraline hindamine välja kuulutada. Aga mina olen isiklikult veendunud selles, et riiklik kampaania korras maa hindamine on täiesti ajast ja arust, see ei peaks olema süsteem, mis meie praegusesse ühiskonnakorraldusse kuidagi sobib. Et riik tuleb ja ütleb, mis hinnaga teie maa on. Maa hind ja maa väärtus kujuneb turul tehtavate tehingute alusel. Ei pea olema riigiametnikku, kes ühel hetkel saabub mapp kaenlas teie ukse taha ja ütleb, mis selle maa hind on. Nii et see kunagine süsteem on praeguseks oma elu ära elanud ja maa-amet analüüsib täna ja otsib võimalusi, milline võiks olla see uus süsteem, mis ei sõltu riigi poolt läbiviidavatest hindamiskampaaniatest vaid mis võtab arvesse turul toimuvate tehingute alusel kujunevat hinda. Iseenesest ei saa ju keegi öelda, et me ei tea täna, mis maa hind on, sest riik pole ammu hindamist läbi viinud. Me teame, mis maa hind on, sest iga päev toimuvad tehingud.

- See hindamine ei ole sõltuv koduse maamaksu kaotamisega?

Ei. Need ei ole kuidagi sõltuvad omavahel. Nad ei ole omavahel tingimuslikus seoses. Kodualuse maamaksu kaotamine ei tähenda riigipoolset maa hindamiskampaaniat, seda ei ole.

- Maa-ametil on lennuk.

Ja.

- Mulle rääkis üks eraettevõtja, kel oli vaja rentida lennukit, et teha aerofotosid mingist piirkonnast, et ta pöördus maa-ameti poole palvega lennuk koos meeskonna ja vajalike seadmetega rentida, kuid sai eitava vastuse. Sest riigi käsutuses olevat lennukit ei saa kasutada eraettevõtte teenistuses. On see tõesti nii? Kuidas saab nii jabur süsteem üldse olla?

Tõenäoliselt sel hetkel, kui see süsteem rakendus, oli tegemist omajagu hirmudega, et äkki riik tuleb eraturule, mida ta tegema ei peaks. Maa-ameti lennuki lendude üks eesmärk ei ole ainult teha aerofotosid, aga ka näiteks kontroll-lende, kontrollida näiteks kaevandamise puhul nõuetest kinnipidamist, piiridest kinnipidamist. See on olnud kunagine otsus, et riik ja erasektor omavahel selles küsimuses ei sulandu.

- Kas see, mis uue jahiseaduse ümber toimub, on pigem kommunikatsiooniprobleem ja meediakära või on ka tegelikult tõsised vastuolud maaomanike ja jahimeeste vahel?

See on teema, millega on seotud pinged. Mõnes mõttes on arusaadav, kuna tegemist on süsteemiga, mis on hästi pikka aega muutumatult eksisteerinud. Kui nii pikalt muutumata süsteemis hakatakse mingeid korrektuur tegema, siis arusaadavalt tekitab see kerget tõrksust, mis on seotud paraku ka hirmudega. Minu eesmärk on proovida osapooltega kohtudes jõuda sellise lahenduseni, mis ühest küljest arvestaks maaomanike õigustega, millele on ka õiguskantsler tähelepanu juhtinud, ja teisest küljest jahikultuuri, mis kogu selle pika perioodi jooksul välja kujunenud on, ei lõhuks. See on üks jahimeeste suuremaid hirme. Kolmanda poole pealt ka jälgiks loomade asukondi. Meie ülesanne on muu hulgas ka loomade asukondade kaitse tagamine. Omavahel kaks osapoolt siiamaani üldisele kokkuleppele jõudnud ei ole.

- Kui minul on maa ja mets, kas siis praegu sõltub see minu suvast, kas sellel maal jahimehed tohivad olla või mitte?

Maaomanikul on õigus keelata oma maal jahipidamine. Mida omanikud on probleemina välja toonud on see, et sageli nad ei pruugi teada saada, et nende maa peal jahti peetakse, sest mingisugust kohustust maaomaniku nõusolekut küsida täna jahimeestel ei ole. Üldiselt on need muidugi sellised ekstreemsed juhtumid, reeglina ja suures osas piirkondades on ikkagi kokkulepped jahimeeste ja maaomanike vahel olemas ja see koostöö laabub. Kõikides valdkondades on ka nii, et seal kus kokkulepped on olemas ja koostöö laabub, polegi probleeme, aga kõik need ülejäänud piirkonnad, seal on probleemid teravad.

- Kui me räägime piiriülesest keskkonnalasest koostööst siis peamiselt leiab uudistes kajastamist Eesti ja Venemaa ühistegevus. Ilmselt on siis Venemaaga suhtlemisel probleemid kõige suuremad, näiteks Peipsi järvel?

Ma ei ütleks, et probleemid on kõige suuremad, huvi on ühine, Peipsi järv eelkõige. Venemaaga koostöö Peipsi järve puudutavates küsimustes laabub päris hästi, kuni selleni välja, et on teadlaste ühised ekspeditsioonid. Pikka aega oli näiteks selline mure, et Vene pool käib eraldi võtab näiteks veeproove ja me tegelikult ei saanud teada, kust nad täpselt neid proove võtsid, kuidas nad seda analüüsisid. Eesti pool võttis proove eraldi, võibolla sai hoopis teised tulemused. Nüüd on see pinge maha võetud ja käiakse koos ühistel ekspeditsioonidel, võetakse koos proove ja siis tulevad ka võrreldavad tulemused. Kalaküsimused sama moodi, näiteks kvoodi jagamine, on üsna hästi toimunud ja ka sellel aastal – näiteks kui ühel poolel on üks kvoot täis püütud, siis neid kvoote omavahel vahetatakse. See aitab kaasa näiteks sellele, et Eesti pool ei peaks liiga vara püüki Peipsil lõpetama. See koostöö on üsna hea, mis ei tähenda, et kõik Peipsi probleemid lahendatud on.

- Kuidas meie kontrollime seda, et venelased kvootidest ka tegelikult kinni peavad ja kuidas venelased kontrollivad, et Eesti pool kvootidest kinni peab?

Ega me peame usaldama neid andmeid, mis meil endil on ja mida meile esitatakse. Seda võimalust, et me omaltpoolt igale Vene poole peal tegutsevale kalapaadile inimese juurde paneme, et ta igapäevaselt kontrolliks, kas kõik andmed, mis esitatakse, vastavad ka tõele. Eks selle üle on ka maadejagamist olnud, vaidlusi on nii ametnike tasandil kui ka igapäevasel tasandil. Eks taolised vaidlused jäävadki, aga tuleb usaldada, et mõlema poole andmed oleksid korrektsed.

- Ma esitaksin nüüd veel mõned küsimused poliitik Keit Pentusele. Mis roheliste erakonnaga juhtus? Kuidagi ei õnnestu see rohelise maailmavaate ainumüük Eestis...

Siin on tõenäoliselt kaks selgitust. Üks on see, et vastupidiselt teie väidetule keskkonna teemad on järjest rohkem kõikide erakondade jaoks olulised, kõikide erakondade programmides. Enamus erakondi tegeleb selle valdkonnaga päris tõsiselt, nad on aru saanud, et see on tähtis valdkond ja mida aasta edasi, seda olulisemaks muutub. Ta ei ole kokkuvõttes selline valdkond, mida saab teistest eraldada, see põimub läbi kõikide eluvaldkondadega, ükskõik kas me räägime tavalisest igapäevasest elukvaliteedist või räägime majandusotsustest – kõik on otsapidi seotud sellega, mis Eesti keskkonnas toimub. See on üks võimalik selgitus. Kuna teised erakonnad on järjest rohkem seda teemat tähtsustamas siis ainult ühele teemale keskendudes või ainult ühe teema erakonnad ei ole ilmselt pikas perspektiivis kuigivõrd edukad. Teine selgitus...Mulle kõrvaltvaatajana tundus, et selline korralduslik kaos ja asjaajamine olid need, mis muuhulgas roheliste puhul saatuslikuks said.

- Kevadel tuli välja üks OECD uuring, mille Eesti riik tellis. Ja sealt tuli välja, ilmselt te mäletate, et ministeeriumite struktuurid Eestis on küll hästi ja süsteemselt korraldatud aga koostöö nende väga tugevate sammaste vahel on kohati puudulik. Miks see nii on?

See OECD uuring ei käsitlenud ainult Eesti kontekstis seda teemat, vaid mõnevõrra laiemalt. Selle uuringu käimalükkav alge tuli sellest, et OECD analüüsis ja analüüsib ka teiste liikmesriikide puhul seda, kuidas üldse sellised väheneva ja vananeva rahvastikuga oludes tagada ikkagi piisavalt hea kvaliteediga avalik teenus. See on arusaadav, kui on vähem töötajaid on ka vähem raha aga inimesed on sama nõudlikud ja nõuavad avalikult sektorilt endiselt head ja kvaliteetset teenust. Kuidas seda ressursside nappuses tagada? Mina arvan muidugi, et majanduskriis on Eestis päris palju sundinud heas mõttes ministeeriume oma toimimise tõhusust üle vaatama ja on pannud ministeeriumid ja erinevad asutused olukorda, kus vähema rahaga tuleb teha sama palju ja vähemalt sama hästi. On üsna loomulik, et siis tuleb hakata palju tõhusamalt otsima sellistes valdkondades, mis puudutavad erinevaid ministeeriume, tihedamat koostööd, paremat koostööd ja unustama ära ametkondlikud piirid. Kui ma olen kodanik, siis mind ausalt öeldes liiga palju ei huvita, kuidas need asutused, kellepoole ma pöördun, omavahel täpselt ametkondlikult suhtlevad. Kodanikuna olen ma huvitatud, et ma saan hea ja pädeva vastuse. On loogiline, et ministeeriumid ja asutused peavad selle toimimise tagama. Ilma igasuguste formaalsete ja jäikade barjäärideta suhtlemist on ametiasutuste vahel igapäevaselt, teistmoodi ei saagi olla. Ka keskkonnaministeeriumi valdkonnas on hulk teemasid, mida ei olegi võimalik lahendada ainult ühe ministeeriumi või asutuse raames. Tulebki näha pilti palju laiemalt, tuleb otsida ja näha neid seoseid teiste vastutusvaldkondadega samamoodi. Ainult siis saab riik hästi toimida. Kuni selleni välja, et ega siis see, mida OECD selles oma kokkuvõttes välja tõi – kodaniku jaoks on riik tegelikult üks nii omavalitsuse kui keskvalitsuse kontekstis. Selline pidev vastanumine või omavalitsusest mingisuguse iseseisva või eraldi riigi ehitamist kodanikud ei mõista ja on täiesti arusaadav, et ei mõista. Nemad tahavad, et riik avaliku teenuse mõttes toimiks laitmatult ja ei oleks mingisuguseid kunstlikke barjääre, ükskõik kas keskvalitsuse ametiasutuste või kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel.

- Kas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tõusmine populaarsuselt teiseks parteiks on reformierakondlasi ärevaks ka teinud?

Ma üldiselt arvan, et igasugune selline klammerdumine reitingute numbritesse ei ole väga viljakas ja mõistlik tegevus. Ma arvan, et kui me liigselt kummardame seda, millise erakonna reitingud on, siis on see soodus tee tõukamaks populismile. Nii et reiting ise ei peaks olema mingisugune pooljumalus.

- Miks ikkagi sotside populaarsus on jätkuvalt kasvanud, kas selle põhjuseks võib olla majanduskriis?

Ma ei näe ühtegi põhjust, miks me peaksime kuidagi murelikud olema selles küsimuses. Mulle meeldiks palju rohkem, kui me jõuaksime ükskord selleni, et me enam ei arutle mitte ühe või teise matemaatilise numbri üle, mida parasjagu väljatulnud uurimisküsitlused näitavad, vaid räägiksime poliitika sisust erinevate erakondadega. Kui mõni arvamusuuring annaks ka hinnangu ja võtaks tõsisemalt uurida just need sisulised küsimused, siis see oleks palju huvitavam.

- Kas see, kui teoreetiliselt oleks järgmiste parlamendivalimiste järel riigikogus kolm erakond, võiks olla juba ohtlik demokraatiale?

Ka sel korral osales riigikogu valimistel minu arvates kaks korda rohkem erakondi kui neid valituks osutus, kes riigikogusse pääsemiseks piisavalt paljude valijate toetuse said. Nii et valikuvõimalus on olnud olemas kõigil ja seda, et järgmiseks korraks see valikuvõimalus kuidagi aheneks, ma ei usu. Ma arvan, et Eesti on küll seda tüüpi riik, et kui valijad ja kodanikud tunnetavad, et on mingi väga oluline valdkond täiesti katmata või on mingi väga tõsine vajadus uue poliitilise jõu järgi, siis see jõud sünnib. Kas see järgmisteks valimisteks ka nii läheb, on täna veel väga keeruline öelda.

- Viimane küsimus. Te olete kindlasti Reformierakonna juhtpoliitikutega arutanud, miks Indrek Tarand seda teeb, mida ta teeb ehk on Keskerakonna presidendikandidaat! Mida te Reformierakonnas sellest rääkinud olete?

See ei ole mingisugune spekuleerimist väärt teema.

- See on oluline, kuna inimesed ei saa presidenti valida, siis soovivad nad teada tipp-poliitikute arvamust.

Mina arvan, et Toomas Hendrik Ilves on Eestile hea ja kõige parem presidendikandidaat. Ma arvan, et Ilves on selline kandidaat, kelle puhul on väga selgelt olemas positiivne programm. Mulle väga sümpatiseerib tema seisukoht näiteks kodanikuühiskonna küsimuses. Minu arvates on Ilves see kandidaat, kes sisendab meile kindlust ka näiteks julgeolekupoliitilistes küsimustes. Tema puhul ei ole põhjust karta, et ta lihtsalt nalja pärast otsustab ühel hetkel näiteks mõnes küsimuses, mis Eesti julgeoleku seisukohalt on oluline mõne triki teha. Ma arvan, et Ilves on see presidendikandidaat, kes väga hästi ja veenvalt sisendab Eesti rahvasse sellist positiivsust ja optimismi. Ma arvan, et see kõik on oluline ja seetõttu ma arvan, et Ilves on kõige parem presidendikandidaat Eestile praegusel hetkel.

- Tõesti viimane küsimus – kas Ilves ja Tarand võivad olla kokku leppinud, et see võib olla mingi trikk?

Ilvesele on vahest ette heidetud seda, et ta viskab vähe vimkasid, et ta ei ole selline trikimees nagu mõni teine poliitik on. Mõni etteheitja on ütelnud, et ta on liiga tõsine ja liiga riigimehelik. Ma arvan, et need etteheited ei ole selles mõttes õigustatud, et president peabki olema riigimehelik ja seetõttu ma arvan, et igasugused spekulatsioonid teemal, kas ta on otsustanud teha väikese triki Indrek Tarandiga, et nendel ei ole mingit alust.

Baltic News Service