There are no news lines.
BNS-i ajakirjaniku Andres Einmanni intervjuu Reformierakonda kuuluva kultuuriministri Rein Langiga 17. novembril 2011.
Mis on teie jaoks Eesti kultuuris prioriteet, kus on vaja kiiresti midagi ära teha?
Minu jaoks on suur prioriteet muuseumid. Meil on muuseume väga palju, aga osa neist on väga viletsas seisus. Tuleb hakata otsustama, mis neist viletsas seisus muuseumitest saab. Meil on olemas supernäiteid muuseumikultuurist, kasvõi Eesti kunstimuuseum oma kuue filiaaliga, mis on võrratu nähtus Eesti kultuuris tervikuna. Teine hea muuseum on vabaõhumuuseum, aga see muuseum on praegu jõudnud arenguetappi, kus juba üle poole tema tuludest tuleb turupõhiselt, mitte enam eelarvest. Tekib küsimus, kas on mõtet pidada riigiasutust või võiks tegemist olla hoopis eraõigusliku isikuga. Need teemad tuleb praegu läbi vaielda. Järgmise aasta märtsis avatav meremuuseum tõotab tulla kogu regiooni kõige uhkem, me võime öelda, et see on tohutu saavutus. Peagi saab valmis Pärnu muuseum, millel on väga uhke hoone ning väga hea uus ja omapärane ekspositsioon.
Kui me suunaks analoogseid rahapaigutusi kõigisse teistesse muuseumidesse, siis me paneksimegi kogu kultuurile mõeldud raha ainult muuseumidesse. Nii et kuskilt tuleb panna prioriteedid paika, mida me teeme või ei tee. Me oleme koos kaitseminister Mart Laariga arutanud Eesti sõjaajaloo teemat. Eestimaa on olnud erinevate sõdade tallermaa. Siin on olnud sõjaajaloo, ka ülemaailmse sõjaajaloo seisukohast äärmiselt huvitavaid kohti ja kõige selle eksponeerimine on üsna viletsal tasemel. Näiteks sõjaajaloo muuseum Viimsis Laidoneri mõisas. Palju ta nüüd rahvast kõnetab ja kui palju seal üldse inimesi käib? Üsna vähe. Samas on meil sõjaajalooga seotud paiku, näiteks Sinimäed või Sõrve säär. Entusiastid praegu pusivad nende kohtade kallal, aga puudub selge sõjaajaloo eksponeerimise poliitika.
Täna sain Mardilt [kaitseminister Mart Laarilt] teada, nad näeksid Patarei vanglat vähemalt osaliselt ka sõjaajaloo osana. Kindlasti ei maksa öelda et ei, Patareid me ei arenda. Kindlasti tuleks vaadata, mis see kõik maksma läheks ja kas me saavutaksime sellega uue efekti. Muuseumid on ühtlasi ka haridusasutused, mis peaks inimestele andma võimaluse lisaks õpikule vaadata, kuidas asjad päriselt välja nägid.
Meil on palju inimesi, kes on omal ajal alustanud entusiastina mingi asja kogumist ja on nüüd jõudnud kõrgesse vanadusse. Nad näevad, et jõud hakkab otsa saama ja tunnevad kohustust oma kogud riigile üle anda ja soovivad me teeksime riikliku muuseumi ja hakkaksime seda edasi arendama. Nii see asi päris ei käi. Ei maksa eeldada, et kui sul on kodus mõni enda arvates väärtuslik asi, siis see kujutab kindlasti mõnele muuseumile suurt museaalset väärtust. Täna võtavad muuseumid üsna palju selliseid asju vastu ja lisavad oma kogudesse, aga võib olla neil otseselt kultuuriloolist väärtust ei olegi.
Kas on võimalik, et Eesti taotleb Euroopa Liidult raha ka mõne sõjaajaloo paiga väärikaks eksponeerimiseks?
Pole kindel, kuna see eeldab valitsuse üksmeelset otsust. Aga miks ka mitte. Mina küll kätt ette ei pane ka sõjaajaloo teemal. See on väga oluline teema.
Meremuuseumi arendamine käis ka tegelikult paljuski Euroopa Liidu rahaga ja selle raha taotlemine oli valitsuse otsus. Ja see oli täiesti õige otsus, Ajakirjanduses aeg-ajalt kirjutatakse, et meremuuseumi arendamisega on pandud toime riiklik roim, kuna see on algselt kavandatust kallimaks läinud. Igal asjal on omad põhjused, nii objektiivsed ja subjektiivsed, eks seda jõuab klaarida. Aga tulemus on väga uhke. Eesti on mereriik, merega seotud asjade eksponeerimine on meile oluline ja see muuseum ei ole ainult välisturistide hankimise koht.
Mis seisus Eesti Rahva Muuseumi (ERM) projekt praegu on?
Ootame Euroopa Liidu lõplikku seisukohta, kas nad loevad Eesti Rahva Muuseumi turismiobjektiks. Euroopa Liit ei eralda raha rahvuskultuurile oluliste objektide jaoks, küll aga turismiga seotud projektidele. Meremuuseumi projekt läks läbi ainult tänu sellele, et tal on väga tugev turismialane dimensioon. ERM-i puhul on täpselt samamoodi, Euroopa Komisjonile esitatud uues taotluses on väga tugev rõhuasetus turismil. Meie arvutused ja argumendid ei ole Euroopa eksperte seni piisavalt veennud. Nende arvates on tegemist pigem asjaga, mis on inglise keeles defineeritav terminiga "national heritage", aga selleks ei eraldata Euroopa Liidust raha. Minu arvates on projekti turismist rääkiv osa nüüd üsna realistlik. Me oleme teinud uuringu, kui palju inimesi läheks ERM-i, kui see ükskord valmis saab ja uuring ütleb, et huvi on palju suurem, kui projektis kirjeldatud. Aga me peame suutma ära veenda ka Euroopa Komisjoni eksperdid. Kui me seda ei suuda, tuleb paratamatult öelda, et "national heritage" on 100 protsenti iga rahva ja riigi oma asi ja sellele Euroopa Liidu toetust ei saa. Analoogselt on ka näiteks vanglatega. Euroopa Liidust ei saa pennigi ühegi vangla ehitamiseks, on kokku lepitud, et see on siseriiklik küsimus. Sama on ka Eesti Rahva Muuseumiga. Kahju oleks küll, kui Euroopa Liidult raha ei saaks, aga see ei tähenda, et me seda projekti siiski valmis ei ehitaks.
Kas viimase taotluse kohta on Euroopa Komisjonilt mingit tagasisidet tulnud?
Praegu ei ole me mingit tagasisidet saanud. Me ootame praegu, milline on Euroopa Komisjoni seisukoht. Meie esitasime oma projekti ja nüüd on komisjoni asi öelda, mis edasi saab. Arvestada tuleb ka seda, et Euroopa Liidu rahade kasutamine on seotud eelarveperioodi lõpptähtajaga, see on aasta pärast finantsperioodi lõppu ehk 2014. aasta lõpuks peab olema raha kasutatud. Me ei saa lõpmatuseni oodata ja kui asi venib järgmisesse aastasse, siis me ei jõua seda raha ära kasutada.
ERM ehitatakse valmis nii või teisiti sõltumata Euroopa Komisjoni otsusest?
Riigikogu on nii otsustanud. Riigikogu on teinud seaduse teatri- ja muusikaakadeemia, Kumu ja ERM-i ehitamise kohta. Kultuurkapitali seaduse järgi on kultuurkapitali toetussummadest 25 protsenti mõeldud riigikogu otsustatud kolme objekti rahastamiseks. Kumu on valmis ja tänaseks makstud. Teatri- ja muusikaakadeemia on valdavas enamuses makstud, kuid objekt on pooleli, kuna kontserdisaali seal veel ei ole, nagu ette nähtud. Eesti Rahva Muuseumi jaoks on praegu olemas plats, auk ja projekt. Põhimõtteline otsus oli, et teatri- ja muusikaakadeemia kontserdisaali ja ERM-i rahastatakse kulka kaudu. Kui Euroopa raha ERM-ile ei tule, satub kulka raskesse olukorda, kuna mõlemat objekti tuleb rahastada samaaegselt. Objektide eest maksmise aeg läheb siis pikaks ja raha hind kalliks. See tähendab, et rahastamise periood on umbes kümme aastat, aga ehitus kestab 2-3 aastat. Seitsme aasta summa tuleks finantseerida läbi laenude, aga kulka laenu ei tohi võtta. Siit tuleks koormus riigieelarvele. Siin on valitsusel otsustamise koht, mida, millal ja millises ulatuses teha.
Kui EL rahastab 500 miljoni Eesti krooni ulatuses ERM-i ehitamist, siis võib kultuurkapital rahastada paralleelselt mõlemat, kuna kulka laekumised on ilusad. 25 protsenti nendest maksudest, mis kulkale tulevad, on suur raha. Aga kui EL-i raha ei tule, siis mõlema asja paralleelselt ehitamine tähendaks maksmisperioodi pikenemist. Küsimus on raha hinnas. Siis me peame istuma rahandusministeeriumiga maha ja vaatama, mis see kõik kokku maksma läheb ja kust see raha osta, et oleks odavam.
Millal rahvusringhäälingu uus maja valmis saada võib?
Sellest ei taha ma kindlasti midagi rääkida. See on rahvusringhäälingu rida. ERR on seaduse järgi täiesti vaba organisatsioon ja kultuuriministril ei ole siin mingisuguseid võimalusi nende tegevuse mõjutamiseks. Mitte kõige väiksematki. Ja ma ei kavatse seda teha. Ma ei hakka rääkima poolt või vastu nende kinnisvaraideedele või programmipoliitikale, see ei ole kultuuriministeeriumi asi. Ma ei ütle isegi oma isiklikku arvamust selle kohta välja, sest minu isik seotakse niikuinii kultuuriministri isikuga. Riigikogu tegi otsuse, et rahvusringhääling on absoluutselt sõltumatu ja sellega tuleb nüüd elada. Mina ei oleks seda otsust selles vormis teinud, ma olen seda ka avalikult öelnud. See oli ühe täna opositsioonis oleva partei suure võitluse tulemus. Las rahvusringhäälingu nõukogu otsustab mis on hea. Kultuuriministeerium ei taha sellest tõesti midagi teada.
Mis on saanud tantsuplatsi rajamise ideest lauluväljakule? Tulite selle mõttega suvel välja, kas see idee on vahepeal edasi arenenud?
Kui rääkida kultuurist, siis läheb jutt automaatselt kohe kinnisvarale ja uusehitiste peale, see on asi, mis inimesi tõesti huvitab. Kui ma kultuuriministrina nii ütlesin, siis paljud mõtlesid, et me valime koha välja, hakkame betooni valama ja teeme massiivse tantsuväljaku. Selleks ei ole tänapäeval mingit vajadust, sest tantsukoha saab teha ka kerge konstruktsiooniga, mis ei lähe kalliks ja mis ei nõua mingeid tohutuid ettevalmistusi. On väga oluline, et tantsuplats oleks lauluväljaku vahetus läheduses ja kõige parem variant oleks, kui ta asuks lauluväljaku alal. Praegu on laulu- ja tantsurahvas pöördunud väga kõrge tasemega arhitekti poole, et vaadata, kas tantsuplats on arhitektuurselt ja insenertehniliselt lauluväljakule paigutatav. Kui on, siis me saame sellega edasi minna.
Aga see tähendab riigi ja Tallinna linna koostööd. Tallinn on lauluväljakule teinud opereeriva aktsiaseltsi, mille juhiga on mul pärast tänavust suve väga raske kommunikeerida. Sest kui inimene otsustab ajal, kui toimuvad laulupeo proovid, hakata tõrvama laulukaare alust pinda nii, et see tõrv tilgub veel esimese tantsuetenduse pealtvaatajatele pähe, siis minu meelest on see meditsiiniline probleem. Ja Tallinna abilinnapea Taavi Aas ütles pärast tantsuväljaku lauluväljakule rajamise idee avalikkuseni jõudmist kohe, et see on võimatu. Kui suhtumine on selline, siis on pööraselt raske seda rahvuslikku pühakohta arendada.
Kui välistada tantsukultuur lauluväljaku alast, on põhimõtteliselt võimalik ehitada tantsulinnak mujale, aga mõtleme selle peale, kui pööraselt kallis see on. Kas me ikka jaksame selliseid luksuslikke asju endale lubada? Ma olen praegu üsna optimistlik ja loodan, et arhitektid tulevad välja selge nägemusega, kuidas oleks võimalik tantsuplatsi lauluväljakule rajamist seda teostada. Minu ülesandeks jääb siis linnapea ja tema lähemate kaasvõitlejate veenmine. Arhitektidel peaks selle aasta lõpus mingi nägemus tekkima. Mina jään väga suure huviga ootama, kas see idee on lauluväljakul arhitektuurselt ja insenertehniliselt üldse lahendatav. Kui on, siis saab asjaga edasi minna. Kui ei ole, siis on olukord muidugi teine, siis peab hakkama muid kohti vaatama.
Kui peaks selguma, et tantsuväljakut ei ole võimalik lauluväljakule rajada, kas oleks võimalik arendada välja hoopis tantsupidude senist asukohta Kalevi staadionil?
Kindlasti ei hakka riik eraõiguslikult spordiseltsilt Kalev seda staadionit välja ostma. Kalev ei ole kahjuks riigile partner olnud. Kalevi esindajad on iga kord öelnud, et jah, me oleme väga meelitatud, et tantsupidu meil toimub, aga tulge ja andke raha, sellisel juhul me võib-olla investeerime oma staadionisse. Staadioni ümbrus on tegelikult täpselt samamoodi nagu staadion isegi ennast tantsupeo seisukohalt ammendanud. See nõuaks tohutut kapitaalmahutust ja mitte ainult staadionisse endasse, vaid ümbritsevasse infrastruktuuri. Kalevi spordiseltsil on praegu väga raske, spordiseltsi kogu viimase kümne aasta ajalugu on olnud üks rist, häda ja viletsus. See organisatsioon ei ole lihtsalt suuteline läbi rääkima mõistuse pealt.
On olnud juttu ka sellest, et tantsupidu võiks toimuda Lilleküla jalgpallistaadionil. Kas see variant on mõeldav?
Tantsurahvas on kõik need kohad läbi käinud ja öelnud, et Lilleküla staadionil on paar väga olulist miinust, miks seal tantsupidu teha ei saa. Need on sissekäigukohad. Fassaadid on projekteeritud nii, et staadionile sisenemise ruum on väga väike. Me pingutame praegu selle nimel, et aastal 2019 peaks tantsuplats ikka olemas olema. Tantsurahvas on sellega leppinud, et järgmiseks laulupeoks me uut tantsuplatsi kindlasti valmis teha ei jõua ja tõenäoliselt ei jõua ka järgmiseks noorte laulupeoks. Aga 2019. aastal toimuv suur laulupidu võiks küll olla oma platsil. Ma ütlen veelkord, et ma ei poolda mingi tohutu betoonist kolaka ehitamist. Niimoodi tänapäeval ei tehta.
Kas ka kultuuriministeeriumil on pärast suvel kaitseministeeriumis aset leidnud tulistamisjuhtumit kavas teha maja turvameetmetes mingeid ümberkorraldusi?
See on igipõline teema. Kas demokraatlik riik on siis see, mille institutsioonid peavad ennast peitma kuulikindlate klaaside taga? Kui keegi tahab siia mingit pommi panna, saab seda teha tänavalt, ega need aknad siin midagi ei pea. Me tohutuid turvamehi siia kultuuriministeeriumisse kindlasti palkama ei hakka. Aga ärge arvake, et meil mingeid turvasüsteeme siin ei ole, need ei paista lihtsat silma.
Nii et turvalisus on tagatud?
No ikka on, jah.
Mingeid silmaga nähtavaid muudatusi seoses augustis juhtunud sündmusega tulemas ei ole?
Kui kultuuriministeerium peaks panema välja relvastatud mundris valve, siis on küll kätte jõudnud tohutu demokraatiakriis. Kultuuriministeerium on kindlasti kõige viimane ministeerium, kus seda tehakse.
Kas kultuuriministeerium toetab praegu asju, mis teie hinnangul tegelikult toetust ei vajakski?
Niisugust valdkonda Eestis ei ole. Ma arvan, et kõik Eesti kultuuriministrid on olnud vastutustundlikud inimesed ja keegi ei ole pildunud raha laiali. Loomulikult on toetuste puhul ühed olnud efektiivsemad ja teised vähem efektiivsed. Aga me ei saa loota sellele, et kultuuri rahastamine toimub ainult läbi riigi. Kultuur on ajalooliselt olnud väga eraõiguslik suhe, aga suurtellija on tavaliselt olnud ikka valitseja ja kirik. Kirik meie puhul enam arvesse ei tule, aga valitsus on ka täna väga paljude asjade puhul tellija. Kunstiväärtuste ja näiteks piltide tellimine, seda on meil täna ikka häbiväärselt väikesel tasemel. Seda on, aga väga vähe. Sponsortegevus ja metseenlus peavad ajapikku arenema.
Kuidas te hindae protsendiseadust, mille järgi peab riik andma ühe protsendi avalikult kasutatava hoone ehitustööde maksumusest kunstiteoste tellimiseks? Kuidas on tänavu 1. jaanuaril jõustunud seadus toimima hakanud?
Selle seadusega juhtus klassikaline lugu. Valitsus esitas eelnõu riigikogule sellisel kujul, nagu eelnõu välja töötanud justiitsministeerium ja kultuuriministeerium tahtsid. Seadusesse viidi parlamendimenetluse käigus sisse väga olulised muutused, nii et ta muutus esialgsest kontseptsioonist täiesti tundmatuseni. Selle rakendamisega saab olema üks suur häda, rist ja viletsus. Kultuuriministeerium kaalus vahepeal parlamendile ettepaneku tegemist seaduse sõnastuse muutmiseks, kuid sellest kavast ministeerium siiski loobus.
Kõige olulisem konks on selles, et mis ikkagi selle protsendi alla läheb. Algne kontseptsioon oli, et need on kinnisvarast eraldatavad kunstiteosed, mis on seina pealt maha võetavad ja põranda küljest eemaldatavad ning näiteks kusagile mujale näitusele viidavad. Mõte oli, et kunst täiendab ruumi. Tänane seadus ütleb, et see kunst võib olla mingi element sellest kinnisvarast endast, olgu see siis tualetipott või mõni vitraaž. Seaduse praegune sõnastus hakkab nüüd põhjustama tohutuid vaidlusi teemal, mida nimetatud ühe protsendi sisse arvestada. Teinekord seadusandja mõtleb, et ta teeb kõige paremate kavatsustega väikeseid muudatusi valitsuse esitatavas eelnõus ja seda saadab kindlasti hüüatus, et ega parlament ei ole kummitempel. Aga valitsus peab seda rakendama ja kui ta seda rakendada ei suuda, siis pannakse valitsuse külge lihtsat mingi pomm ja küsitakse valitsuselt, et miks te te ei tee? Aga samas on loodud mehhanism, millega ei olegi võimalik midagi teha.
Kas riik peaks senisest enam toetama rockmuusikat?
Kunst on kunst ja me oleme püüdnud teha kunsti toetamist nii läbipaistvaks kui võimalik. Raha on mõeldud jagamiseks võrdse kohtlemise printsiibil. Me lähtume sellest, et riiklik toetus on põhjendatud juhul, kui on olemas mingi turutõrge ehk turg iseenesest ei võimalda asjal toimuda ilma, et riik maksumaksja raha sinna juurde paneb. Kõigepealt tuleb jõuda arusaamiseni, kas mingi muusikaürituse toimumine on kultuuriliselt avalikes huvides. Ja kui me leiame, et asja toimumine on avalikes huvides, siis tekib turutõrke kindlaks määramise moment.
Eestis on rockfestivali pidamine trikiga asi. Võib arvata, et see on kasumlik tegevus, kuna seal on suured sponsorid, suured rahvamassid ja nii edasi. Aga iseenesest on meie geograafiline positsioon nii vilets, et kui sa tahad siia tuua suuri artiste, siis nende toomine on äraütlemata kallis. Eestis on rockfestivali korraldamine hoopis teine asi, kui palju suuremate mastaapidega Suurbritannias, Prantsusmaal või Saksamaal. Minu suur sümpaatia kuulub rockfestivalide korraldajatele, kes võtavad sellise suure asja tegemise ette. Ja kui siia ei tooda mitte ainult laiatarbekaupa, vaid sügavat sisuga rockmuusikat, siis minu meelest väärib see toetamist, et meie publikul oleks võimalik neid näha. Kindlasti ei pane ma kätt ette, kui kogu, kes toetuste üle otsustab, sellise ettepaneku mulle teeb. Rockmuusika ei ole nagu põllumajandus, kus saab kehva ilma tõttu raha küsida ning festivali korraldajad halva ilma eest saadud kahju eest toetust ei saa. Aga objektiivselt võttes on turutõrked ka rockmuusikas olemas. On palju asju, mida näiteks Saksamaal tehakse täiesti turupõhiselt, Ameerika Ühendriikidest rääkimata, aga meil on need tõrked olemas.
Võtame näiteks sõnakunsti, millega Eesti on täna kõige rohkem kimpus. Kunst, muusika, see on kõik tajutav ka teistes keeleruumides, aga eestikeelne rahvuslik sõnakunst, eestikeelne luuletus eeldab, et ta tõlgitakse enne ära. Aga enne kui see tõlkimiseni jõuab, peab ta kõnetama siinset sootsiumi. Meie asi on välja mõelda süsteem, mismoodi seda sõnakunsti nii toetada, et see raha läheks õigesse kohta. Ja seda tuleb teha sõltumata kõigist pahameeleavaldustest, et mida need eesti kirjanikud üldse paberit solgivad. Meie ei ole sotsiaalabiasutus, kultuuriministeerium on vastutav Eesti kultuuri eest. Kui sõnakunsti ei ole, siis ei ole ka rahvuslikku teatrit, rahvuslikku filmi ja laulutekste. Rahvuslikud tüvitekstid on kõige alus. Aga seal on suuri probleeme.
Aeg-ajalt tulevad poliitikud välja ideega kultuuri- ja haridusministri koht ühendada. Kunagi see koht oli ühendatud, kas seda võiks ka nüüd teha?
Seda ei maksa kindlasti välistada, kuna riik muutub ja areneb pidevalt. Kui ühel päeval leitakse, et ühe ministeeriumi aparaadiga on võimalik ära teha kahe ministeeriumi töö, siis miks mitte, mina seda kindlasti ei välistaks. Aga mina ei ole võtnud seda oma nelja-aastase valitsemisperioodi teemaks. Mina küll ei ütle, et kui ma oma ministriameti lõpetan, siis likvideerime kultuuriministeeriumi. Eesti kultuuris on hästi palju muid asju, mis on vaja ära teha.