.

 
 
 
 

BNS-i intervjuu Prantsuse julgeolekuanalüütiku François Heisbourg´iga

TALLINN, 11. mai, BNS - BNS-i välisuudiste toimetaja Erik Eenlo intervjuu tuntud Prantsuse strateegilise mõtleja ja mõttekoja Rahvusvaheline Strateegiliste Uuringute Instituut (IISS) vanemnõuniku François Heisbourg´iga.

Trumpi valitsus tundub olevat otsustanud astuda kõigile USA vastastele ühekorraga vastu, suurendades survet (peamiselt sanktsioonide kujul, kuid ka sõjalise hoiakuga seotud tegevuste vormis) üheaegselt vähemalt viiele riigile - Põhja-Korea, Venezuela, Iraan, Hiina ja Venemaa. Kas see paistab teile selgepiirilise strateegiana või on see lihtsalt hädavajalik baasnihe sõnumi saatmiseks, et USA-d tuleb taas tõsiselt võtta pärast Obama valitsusega seostatud ja palju kriitikat pälvinud hambutust?

Trumpi vaenlaste nimekiri on üheaegselt nii pikem kui ka lühem kui teie välja tõite: tema sõnul on Euroopa Liit "vaenlane", "hullem kui Hiina" nagu ka mitmepoolsed organid laiemalt (eriti WTO ja mõnikord NATO). Bolton (USA riikliku julgeoleku nõunik John Bolton - BNS) on lisanud sinna omapoolse panusena Kuuba ja Nicaragua, mis moodustavad koos Venezuelaga "türannia troika". Vastupidiselt sellele on Trumpil nõrkus Vene liidri ja selle vastu, mida ta esindab: nüüd kui Muelleri uurimine on läbi, võib see sümpaatia selguse ja rõhu osas suureneda.

Teil on õigus Trumpi kalduvuse kohta suurendada survet korraga kõigile oma vastastele. 2018. aastal keeldus ta eurooplaste vaiksetest katsetest Hiina vastu koostööd teha. See on väga selgepiiriline mittestrateegia: strateegia eeldab tavaliselt vastupidist lähenemist, mida iseloomustab oma vaenlaste lõhestamine ja/või oma koalitsiooni moodustamine.

See mittestrateegia ei tähenda, et Trumpil ei oleks visiooni: ta ei taha alalisi ja tingimusteta liite, vaid usub ainult ajutistesse tehingulistesse korraldustesse.

Tema lähenemine Obama pärandile on kaheosaline: kus Obama oli otsustav (näiteks võttes juhtrolli 5+1 kõnelustel Iraaniga), käitub Trump vastupidiselt; kus Obama oli hambutu – punaste joonte osas Süürias – järgib Trump tema eeskuju. USA poliitikat Süüria ja laiemalt araabiamaailma suunal iseloomustab laiemalt üsna arvestatav järjepidevus.

Samas Hiina osas, mis on Ameerika suurim strateegiline väljakutse, on Trump läinud palju kaugemale Obama otsusest nihutada strateegiline raskuspunkt Aasiasse - muutus strateegilistes prioriteetides, millel on Euroopale tõsised järelmid.

Brexiti teostumine ei ole veel selge. Kui see peaks aga juhtuma, jääb Prantsusmaa Euroopa Liidu ainsaks tuumariigiks ja ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. Mida tähendab see Prantsusmaale ja EL-ile laiemalt?

Brexitiga või ilma suudavad Prantsuse tuumajõud jätkata ka edaspidi oma kunagise ja praeguse heidutusfunktsiooni täitmist ning kahepoolne tuumakoostöö Ühendkuningriigiga, mida viiakse ellu Lancaster House´i lepingute kahepoolses raamistikus, jääb loomulikult paika. Mis võib muuta Prantsusmaa tuumajõudude rolli, ei ole Brexit, vaid USA taganemine oma NATO-ga seotud kohustustest. Aga see ei ole see, mille kohta te minult küsisite.

Prantsusmaa on seisnud õlg õla kõrval Ühendriikidega Süürias nii Obama kui ka Trumpi valitsuse ajal, kuid kritiseeris Trumpi teadaannet, et USA toob koju sõdurid, kes toetavad Süüria Demokraatlikke Jõude (SDF) äärmusrühmituse Islamiriik (IS; ISIS) vastu. Valge Maja teatas hiljem, et 400 sõdurit jäävad kohale puhvriks kurdide ja Türgi vahel. Mida tähendab see Prantsusmaa jaoks ja kuidas saaks Lääs survestada Süüria valitsust tunnistama uut reaalsust, mille kurdid ja USA juhitav koalitsioon on Põhja- ja Ida-Süürias loonud?

USA ja tema Euroopa liitlased kaotasid võimaluse Süüria valitsust mõjutada siis, kui Obama keeldus 2013. aasta augustis täitmast enda tõmmatud punase joonega seotud kohustust. Pärast seda on Venemaa täitnud tekkinud tühimiku poliitiliselt ja sõjaliselt.

Ameerika ja Euroopa seotus piirdub kahe perifeerse, kuid omavahel vastuolus oleva küsimusega: esmalt on meil võitlus Daeshiga - mis ei ole spetsiifiliselt Süüria teema - milles kurdid, eriti aga PKK (Kurdistani Töölispartei - BNS) kommunistid ja selle Süüria haru võitlejad on meie liitlased; teiseks, PKK-ga vaenujalal oleva NATO liikme Türgi koht ja roll.

See, mida te nimetate "uueks reaalsuseks" on erakordselt ebastabiilne ja süttiv segu, mida tuleb käsitleda ülima hoolega. 

Poola teeb kõvasti tööd, et tagada kahepoolsel alusel USA sõjaväebaasi rajamine oma territooriumile. Mõned on käinud välja argumendi, et sellise kaaluga otsused vajavad liitlaste üksmeelt ja tuleks langetada NATO raamistikus. Missugune on teie seisukoht?

Ajalugu on näidanud, et tugevaid kahepoolseid suhteid, nagu Suurbritannia ja USA vahel Teise maailmasõja ajal, on võimalik laiendada ja tugevdada mitmepoolseks liiduks: just see juhtus NATO loomisega.

Vastupidiselt aga on harva hea märk see, kui mitmepoolse liidu liige tahab luua kahepoolset režiimi ja riskib seda tehes jätta mulje, et allianss ei ole enam piisavalt hea. See risk on eriti kõrge, kui Ameerika presidenti nähakse seadmas küsimärgi alla oma riigi rolli liidus.

Moskvast vaadates on Poola katseid seada oma kaitsesuhteid Ühendriikidega kahepoolsele alusele võimalik näha ainult kui märki USA Euroopale pühendumise haprusest.

"Fort Trump" on oma olemuselt destabiliseeriv mõiste.

NATO on tegutsenud silmapaistvalt hästi oma sõjalise hoiaku kohandamisel ja tugevdamisel idapoolsetes liikmesriikides viimase viie aasta jooksul. Mida peaksid liitlased Põhjala-Balti piirkonnas oma ühise julgeoleku jaoks järgmisena tegema ja kas Saksamaa suureneval kaitse-eelarvel on siin etendada mingisugune roll? 

Kahe protsendi sisemajanduse koguprodukti (SKP) eesmärgi täitmine oleks mõistagi hea asi nii Saksamaal kui ka mujal. Veel tähtsam on siiski meie kaitsekulutuste tõhususe suurendamine. Liiga paljude erinevate relvasüsteemitüüpide olemasolu tekitab logistilisi kulusid ja toob lahingus kaasa hulga probleeme.

Euroopa Liidu hiljutine otsus luua Euroopa Kaitsefond võimaldab loodetavasti saada kümneaastasel perioodil iga euro eest rohkem sõjatehnikat. Ma ei vaata inspiratsiooni otsides tavaliselt Venemaa poole, kuid selles osas, mida tuleb sõjaväe tõhususe suurendamiseks teha, on Euroopal Venemaalt palju õppida.

Ja mõistagi on alati üleval küsimus lahknevatest strateegilistest kultuuridest. Saksamaa on siin suur ja keeruline toimija. Oli aeg – räägin 20 aasta tagusest ajast, mitte Teisest maailmasõjast – kui Saksamaa osales täiemahuliselt Kosovo õhu- ja maaväeoperatsioonides ja Afganistanis 11. septembri terrorirünnakute järgsete operatsioonide algfaasides. Minu arusaama järgi kasutas Saksamaa "kineetilist jõudu" viimati 2005. aastal.

Euroopa tõhus kaitse, olgu selle raamistik milline tahes, eeldab Saksamaa tagasipöördumist rajale, millele ta astus 1990. aastatel Kohli (kantsler Helmut Kohl - BNS) ja isegi Schröderi (kantsler Gerhard Schröder) ajal, kui välisminister oli sekkumist pooldav roheline Joschka Fischer, et viia riigi strateegilised arusaamad kooskõlla partnerite omadega.

Baltic News Service

 

 

Save as: 

Sorry, you haven't subscribed for this topic.

 
 
Follow us on Twitter